Ootan kõiki, kes Rexu mäletavad ja ka neid, kes teda ei tea. Teeme matka, meenutame Rexu, naudime täiskuud. Põletame lõket. Teeme metsas tiiru. See meeldib Rexule.
Laseme endasse täiskuu väe. Tegeleme tsakratega. Laeme end ilmaruumi väega.
Koguneme kl 19.00 Pesas. Lõõgastume.
19.30 läheme metsa.
21.00 tagasi Pesas.
Retk ei maksa midagi.
Kui soovi tee ülekanne koerte või kasside varjupaigale. Loomadel ju raha pole.
On tore kui võtad kaas õueküünla.
saatmine...
Armas Ralf,
nii imelise sõbra lahkumine, nagu seda Rex oli, teeb hingele haiget, mille väljendamiseks puuduvad sõnad ning millel polegi ravi – on ainult pisarad, mis on need sõnad, mida süda öelda ei saa 🙁 Hinges on suur valu ning lõputut tühjus ja siis tundub, et ka aeg ei suuda seda valu võtta, sest nii lihtsalt on:-( Koera hing jääb alati truuks oma peremehele ka pärast maisest elust lahkumist ning olen kindel, et teie energiad olid omavahel põimitud sedavõrd tihedalt, et ta eksisteerib sinu kõrval tegelikult edasi, kuid lihtsalt pisut teises vormis. Kindlasti sa tunned ja tajud seda eriti just siis, kui mõtled nende ilusate hetkede peale, mida te koos veetsite, ning oled oma südames tänulik selle eest, et ta oma elu just sinusuguse erilise inimesega jagas!!! Olen mõtetes ja tunnetes sinu kõrval, sest sa hetkel vajad ja väärid seda. Naeratame, sest see kindlasti meeldiks Rexule:-)
Tere, Ralf
Sinu kirjutis liigutas mind väga nagu ka kõik eelmised, mis minuni jõudnud on…
Me pole küll kohtunud, kuid see polegi oluline, sest sinu mõtted ja tunded jõuavad kohale sellele vaatamata. Oled ääretult hea kirjutaja. Soovin sulle rõõmu ja rahu, valgust ja armastust.
Annela
Tere Ralf
Suured tänud jagamast rexu ja enda kogemust nin õppetundi.
Rex oli supper teekaslane ja sõber. Lugesin ja nutsin samal ajal kurvastusest et sõber lahkus ning samas oli südames kergendus rexu sai lõpuks oma auga välja teenitud puhkusele. Kerget mulda talle, Ralf sügav kaastunne sõbra ja teekaaslase kaotuse puhul.
Parimate soovidega
tõnu
Ralf,thanks so much for the post.Really thank you! Keep writing.
Ralfi sõbra Rexu viimased päevad selles maises kehastuses.
Tulles Austraaliast ema sünnipäevale polnud mul aimugi, et selle mõne päeva jooksul mis mul Eestis oli olla ka Ralfi koer Rex ennast viimasele teekonnale hakkas sättima. Nii, et selline meenutuslugu Rexust ja Ralfist, siis ka minu poolt :
Kui mul vasardasid peas surma mõtted enne reisi oma emast- kui ma nyyd ei lähe ei pruugi ma oma ema enam elusana näha jne. Siis osutus see siiski vääraks, sest ma nägin oma silmaga, kui heas vormis mu ema on, et üldse kohe ei ütlegi, et 70 sai. Nii, et oma silm on kuningas ja mu sisetunne osutus õnneks valeks oma ema suhtes.
Samas siiski ilma surma kogemuseta see reis ma ei pääsenud, sest Ralf oli oma 20 aastase koera pärast mures, kuna koer ei võtnud enam jalgu alla -süüa ega juua ei soovinud. Saan aru, kui kurb ja intiimne kogemus see Ralfi jaoks oli ning sellisel hetkel pigem eelistatakse üksi olla. Samas siiski ta lubas mul läbi tulla ning osa saada oma sõbrakese viimastest päevadest.
Läksingi esmaspäeval teda vaatama ja nägin tema vaprat sõbrakest Rex’i, kes mulle eelmisel Eesti külastusel hinge läks oma headuse ning ehtsa oleku ja olemisega.
Seega, kas oli nüüd mu surma mõtted enne reisi mis mul peas vasardasid juhuslikud või pidingi Ralfi koera veel nägema, et hüvasti jätta ei oksa ma hetkel öelda. Kuna siin elus ei ole olemas midagi juhuslikku, siis mine tea… ju see pidi nii minema ja mul oli vaja seda kogemust kogeda.
Nii lähedat surma kogemust mul varem pole olnud. Pigem pelgasin surma ja surnuid. Näiteks kunagi oli meil Viimsis üks ehitaja kelle suhtes oli mul väga kahtlane tunne ja paari kuu pärast oligi läinud siit ilmast… täitsa noor mees aga ok see selleks.
Igatahes pühapäeval oli Rexu veel vapralt pea püsti ja veelgi vapram Ralf ei jätnud teda viimastel öödel yksi vaid magas tema kõrval kõik need ööd. Usun, et Rexu austas seda väga. Sügav kummardus ka minu poolt sellisele imelisele hingele, kes suudab nii truult kõrval olla oma sõbrakesel nii ööd, kui päevad ise teades, et tal kohe, kohe aeg minna ja vaja koerake mõtetes vabaks lasta… ning lisaks oma emotsioonidega tegeleda.
Kolmapäeval kiskusid vägisi ka minu mõtted Rexule ja Ralfile. Seega otsustasin palvetada koera eest ja lasta ka oma mõtetes Rexu vabaks.
Tundsin, et pean veel Ralfile helistama -tegingi seda. Ta oli kurb ja nukker samas teadlik, et vaja koer vabaks lasta ning varsti , varsti on minek. Koer oli temas sama moodi kinni ning Ralf tundis, et ta peab vahepeal tuppa minema, et lasta koerakesel rahus minna. Nii, kui ta käe peale pani tuli Rexul kohe eluvaim sisse tagasi ja ta kohe ei saanud rahus minna. See näitabki, et loomad on oma peremehes samuti kinni.
Olen südamest tänulik, et Ralf ei keelanud mul tulla ja ma sain enne lendu veel nii teda, kui ka ta koera näha. Otse loomulikult lootsin ikka elusat Rexut näha, kuid tsirka 5-10 min enne minu jõudmist oli Rexu igaveseks oma maisest kehast lahkunud. Laksin vaikselt aida poole, kus küünal põles -Ralf mängis koerakese kõrval trumme ja helikausse nii, et see tunne oli selline eriline, kui aida poole astusin. Kui nägin oma silmaga, et koer on lahkunud võttis ikka pisara silma küll. Kallistasime ja kõik nagu tasakaalustus hetkega, pisarad kuivasid silmapilkselt ja kurbus kadus. Sellise sisemise rahu tunde lõi kuidagi sisse, sest teame ju mõlemad, et hing on igavene ja koerakesel kergem minna, kui suudame lahti lasta.
Olgugi, et Rexu keha lebas elutuna – tunne oli endiselt eriline ja no kohe teadsin ja tundsin, et Rexu vaim on endiselt seal meie juures. Milline imeline rahu tunne valdas hinge , kui ma varem pelgasin surma ja surnuid, siis sellest kogemusest sai minu jaoks täiesti uudne ja eriline kogemus surmast, kui sellisest- mis tegelikult on ainult teise olekusse minek, sest usun ikkagi, et me ei kao kuhugi ka peale surma.
Mis ma, siis sellest kogemusest õppisin. Õppisin seda, et tuleb väärtustada oma sõpru, tuttavaid ja sugulasi siin ja praegu, sest iial ei tea millal kellegi eluküünal kustub. Samas oli mul kuidagi kergem minna Austraaliasse, sest et olen küll kaugel aga siiski elus ja tervise juures. Vahemaa ei tähenda midagi, sest me kõik oleme seotud.
ELADA TULEB TÄIEL RINNAL SIIN JA PRAEGU NING OMA UNISTUSED TEOKS TEHA!!!
Tänud Ralf, Rex ja teised asjaosalised, kes mulle neid emotsioone võimaldasid ning mind taas nagu ellu äratasid. Raha eest me juba selliseid kogemusi ja emotsioone ei osta… neid tuleb ise kogeda ja läbi elada ilma edasi lükkamata ja hirmu tundmata, sest muidu võib juhtuda, et kogu elu magame maha… enda elu elamata.
Pole küll nii osav kirjasepp, kui Sina Ralf aga tundsin, et vaja jagada.
Siret