Sauki, Ralf 🙂
Olen nüüd mõned päevad seda matka ja kõike seedinud. Tegelt algas seedimine juba pühapäeva õhtul. Eemaldusin perekonnast vaarikate alla ja õnneks neid jagus üle tunni.
Mulle meeldis hästi Su mõte käbist ja veest – eriti see osa, et laine (ja nii ka minu mõtted, sõnad ja teod) tulevad tagasi, niiviisi pole osanud kunagi mõelda. Et mõju pole mitte otsene, vaid viivitusega, ja ma olen juba kõik selle unustanud, ja laine alles siis pöördub uuesti minu suunas.
Hästi avatud seltskond oli seekord. Eelmine suvine matk oli ka lahe, aga rahvas oli hoopis kinnisem (või siis lihtsalt mäletan ja võrdlen seda praegu nii). Igal juhul olen väga rahul.
Sain enda jaoks tolle „kärunäitena“ ka kinnistuva kogemus, et ma tõega saan kõike, mida ma vajan. Oli siin mõni päev tagasi suht keeruline, tütar ostab endale elamist ja pank esitas jaburaid nõudmisi. Ja ma tõega kohe nii tundes talle ka ütlesin, et polegi midagi, ei saa praegu ja seda, annab Universum sulle midagi muud ja kindlasti veel paremat.
Iseenda koolituselemineku olen jätnud ka hetkel Universumi kätesse. Õigupoolest on praegu Universumi „esindajaks“ linnapea, kui tema on nõus, lähen. Kui ei ole, ju siis on see mitteminemine ka millekski hea.
Seal vaarikate all meenus Sinu poolt öeldud, et me ei saa ainult ennast arendada, me peame midagi ka teistele andma. Ja äkki, nagu välgatus, tuli mõte, et miks ma ei võiks edasi arendada ennast tööalaselt. Olen alati arvanud, et see töö, mida teen, on palgatöö, ja siit ei saa kuhugi edasi minna. Aga olen ise selle mõttega kõik teed kinni pannud. Sest tõsi on see, et mu töö mulle meeldib. Ma teen seda hästi, olen olnud paljudele algajatele teistes KOV-ides mentoriks ja ka mitmed vanad kliendid on mulle hiljem, kusagil mujal elades, helistanud ja nõu küsinud. Teiseks, mu vana hea sõbranna, nimekas psühhiaater, enamus ajast praegu Soomes, plaanib teha Eestisse mingit laste ja perede nõuandekeskust. Rääkisime sellest mõned nädalad tagasi pikalt, aga kuna ta ei osanud mulle edasi anda enda visiooni, siis sinna see jäi. Need mõtted hakkavad mulle järjest rohkem meeldima. Muuseas, nagu Sinu energia harjutusedki, too viimane on mul lausa lemmik. Varsti hakatakse vist linnavalitsusse kirjutama, et mis imelikke poose ametnikud töö ajal pidevalt võtavad 🙂
Igal juhul on väga lahe, et me ühes Maailmas liigume ja aitäh Sulle. Palun registreeri mind ka sügisesele meditatsioonikursusele. Mis see maksta võiks, Sul seda infi kodulehel väljas pole.
Külluslikku suve,
Anneli
P Hoia puid! Ära prindi seda meili, kui pole väga vaja!
—————————-
Tere
Ralf
Pühapäeva pärastlõuna pärast ernat oli täis küllust, küllastust, mõnusust ja rahu minus. Magasin juba enne kui buss Tallinnast välja jõudis sõita. Minus oli terve maailm, olin kaitstud, hoitud, turvatud. Selles tundes oli tänulikkust, armastust.
Olin esmaspäeva vabaks võtnud ja sain seda tunnet jätkuvalt nautida. Täna hommikul surusin oma briljantrohelised plaasterdatud varbad kontsakinga ja läksin tööle.
Mere ääres kasvanuna olen ennast ikka pidanud mere inimeseks. Mandril koolis käies tundsin puudust merest, mitte metsast. Ilus loodusvaade oli see, kus meri pildil. Mets üllatas mind suurelt – lugematult palju erinevaid vaateid, maastikke, lõhnu, marju, putukaid, satikaid, sitikaid. Ühe puugi tõin kaela peal koju. Ürgmets,kuhu inimese jalg polnud astunudki, järved, rabad, laukad – mida iganes, kõik oli minu ümber. Nõlvad, orud, mäed… .Küllus.
Enesega olemine, eneses olemine, koos olemine, järves olemine, laukas olemine… . Ühel hommikul matkale minnes, oli lausa pidulik tunne (!), nagu läheks avastusretkele või nagu teeks mingi tähtsa sammu või nagu teaks midagi, mida teised ei tea ja kuuluks kuhugi… .
Energiad minus ja minu ümber – üha paremini tajutavad ja tuntavad. Eriti peopesad. Kontakt iseenda ja maailmaga. Midagi on selles osas avardumas. Saan aru kui keha annab märku, et miski ei klapi või klapib väga hästi.
Meelde jäi Sokratese kolm sõela (olin ise selle vastu hiljuti eksinud – piinlik lugu), energiaharjutused vaatasin video pealt üle ja ehk saan peagi selgeks ka. Läbi pulsi endaga ja maailmaga kontakti saamine, see aitab ka siis kui vaja keskenduda või on lihtsalt mõistus otsas.
Olen tundnud ka seda tunnet, et ise piisavalt saanuna, läheneb aeg, kus tuleb endal hakata andma… .
Olin oma energia- teel justkui toppama jäänud – see laager aitas mind edasi. Teadmine, et kõik oleneb minust, minu soovist ja huvist ja pühendumisest. Just pühendumisest.. Tunnen justkui sisemist sundi edasi minna. Omas tempos, oma pulsi rütmis.
Ja see toetav, abistav, soe, hooliv õhkkond – seltskond toredaid inimesi. Omad inimesed. Tänud.
Pühapäeva õhtul oli tahtmine pugeda magamiskotti ja minna terassile magama, vaadata varahommikul päikesetõusu Abruka tagant ja edasi magada. Ühel ilusal ööl ma teengi seda.
Kummardus Sulle, Ralf, Sul on mida jagada, aitäh, et jagad.
Anne
—————————-
Tere, Matkal oli üks paik, kuhu jõudes adusin kõrgendatud meeleolu ja ühtsust. Olin osa sellest kooslusest. Hoomasin korraga kogu ala. Teistest eraldus üks kaheharuline puu. Tean varasemast, et kui märkad metsas mõnd puud nii, et pilk kinni jääb, siis on see puu Sind välja valinud.Minu jalad kandsid mind selle puu (kask) poole. Märkasin, et puu tüvi oli kaetud halli samblaga nagu hall habetunud nägu. Külgetõmbeseadusest lähtuvalt püüdsin leida, mis on minul sarnast.Juba olin jõudnud puu juurde. Panin koti ja sandaalid maha. Püüdsin sõnastada taotlust. Ma ei mäleta, kas see õnnestus. Toetasin käed ja otsaesise vastu tüve. Teretasin ja tänasin, et ta mind oli valinud.Minu ja puu ümber tekkis kevadroheline helendus ning me sulasime ühte. Nägin enda ümber kinnisilmi kogu seda päikeselist metsa, mis oli täis energiaid ajast, mil “kõik inimesed ja haldjad üksteist nägid ning rääkisid”. Kase rippuvad oksad helendasid ja neist alla poole rippusid valged udusulgpehmed õiekobarad. Puutüvi oli kui võimas energiasammas, mis oli otseühenduses maa ja taevaga – kõiksusega. Mul oli tunne, et mul on korraga otseühendus kõigi hingedega. Rinnus SÄRAS SOE TAASKOHTUMISE RÕÕM JA TÄNULIKKUS… Pisarad hakkasid voolama. Enesetunne läks kuidagi veel kergemaks. Rõõmustasin, et silmad olid värvimata ja seega polnud midagi mööda nägu laiali voolamas.Vaatasin taas õiekobaraid ja nägin peent vikerkaarevärvilist vihma puu võrast langevat.Olin üks selle kõigega. Tundsin pisaraid voolamas. Nautisin… Salvestasin…Sügaval, sügaval hingesopis palusin, et see kestaks … kuigi teadsin, et matakseltskond ootab. Hetkeks juurdlesin, et kas ma oskan pärast ise laagrisse tulla või kas Sa taipad mulle ütlema tulla, et te teete ühe ringi kuni mu varbad jälle inimese kuju võtavad aga siis sain aru, et te ootate. Aitäh Sulle ja matakaseltskonnale 🙂 Imeline! Päikest 🙂
Anne 🙂
saatmine...
