21. detsembril Naistelehes ilmunud artikkel. Ajakirjas on tekst natukene kärbitud, kodulehel täies ulatuses.
Kevadel tutvustasime teile tänapäeva võlurit, karate-meistrit ja tervendajat Ralf Neemlaidi, kes aitab inimestel jõuda sisemise rahu seisundisse. Väekas mees mediteeris hiljaaegu ihuüksi neli ööd Piusa koobastes kottpimeduses ja haudvaikuses.
“Milleks küll?” võib tavainimene mõistmatult hüüda. Tavaliselt hakkame tegutsema kui miski logiseb- tervis , suhted, töö. Vähesed liigutavad siis kui tajuvad,et elust on kadunud sära. Kui tegutsed nautimaks iga hetke ja seda tunnet jagada , panustad kogu maailma muutmiseks paremaks paigaks “Eesmärgiks on saada kontakti absoluutse armastuse, kõiksuse või Jumalaga, nimetage seda, kuidas soovite,” selgitab Ralf. Sellist seisundit võib nimetada valgustatuseks või õndsuseks – inimene puhastub täielikult ja vabaneb kõikidest emotsioonidest ja tunnetest. Need tunduvad suured sõnad. Tegelikkuses on nende taga oskus tajuda sümfooniat vee vulinas,näha kirge põlevas lõkkes ja tunda päikese energiat söögis mida mälud. Selle saavutamiseks ongi vajalik täielikku vaikust.
“Alguses oli hinges põnevus ja ootusärevus. Pugesin magamiskotti, tegin taotluse puhastuda ja asusin mediteerima,” kõneleb teadjamees. Mingil hetkel aga tundis ta, kuidas pimedus hakkas suruma ja rõhuma, justkui vajus talle peale.
Aja kulg on pimeduses mediteerides hoopis teistsugune, veniv. “Arvasin, et olen veetnud seal terve ööpäeva, tegelikult oli möödunud vaid kolm tundi. Tegelikult ei olegi aega olemas, on vaid sündmused, mida tõmbame endale ligi. Kui pole sündmusi, siis aeg ei liigu,” teab väemees.
Ta tunnistab, et ka tema jaoks oli terve päev ja kaks ööd ühtejutti pimedas ja niiskes koopavaikuses lamada tõeliselt kurnav.”Mõtlesin voodihaigetele ja pimedatele, saatsin neile kaastunnet ja armastust,” ütleb ta.
Pärast ööpäevast mediteerimist väljus mees koopast vaid paariks viivuks. “Maa oli kattunud paksu lumevaibaga – see oli imeilus! Väga raske oli minna pimedusse tagasi, aga tundsin, et pean!” tunnistab ta.
Ralf kirjeldab, kuidas ühel hetkel hakkas alateadvusest kerkima võimas tunnetevoog – kurbus, hirm, viha – see oli justkui laviin! Tervendaja sõnul sarnanes kogetu surmaeelse kogemusega, mil silme eest jooksevad läbib tuhanded pildid elatud elust… “Näiteks nägin lapsepõlvekodu ja hetke, mil mind pisikese põnnina ehmatas südamepõhjani juustesse takerdunud mesilane. Hirm ei ole ju midagi muud kui meie hinnang teatud olukorrale,” selgitab ta.
Alateadvusest kerkisid väga painavad emotsioonid, kohati tundis mees enda sõnul nii piinlikkust kui sügavat häbi, isegi õudu. Keha vappus justkui krampides. Ralfile tundus, et ta on olnud terve igaviku painava surve all ja kogu elu on teda miski rõhunud. “Korraga tajusin iga keharakuga, et kõik minuga sündinu on minu enda poolt ellu kutsutud. See on olnud minu enda loodud põrgu!”
Koos mõistmisega saabus rahu, kõik piinav haihtus. See oli imeline kergus, keha justkui hõljus. “See vist ongi valgustatus,” ütles Ralf iseendale.
Müstiline oli seegi, et korraga ei olnud enam kottpime, vaid koopaseinad ja -lagi helendasid sinakaslillalt, teadjamees nägi nahkiiri ja ämblikke ning putukate ümber vikerkaarevärve. Kui enne pimedus muserdas, siis nüüd see justkui embas teda.
Ralf ütleb, et teda täitsid imeline reipus ja energia, valgus ja elurõõm. “Pärast läbielatut Obinitsa suunas sammudes naeratasin endamisi ning nautisin teed ja tuisku ja Piusa jõge ja kitsekarja luhal. Saatsin neile kõigile armastust ja valgust, sest seda oli ja on minus lõputu hulk,” räägib ta.
Miks soovib Ralf nii müstilist, kuid samas isiklikku kogemust jagada? “Sest kõik inimesed piinavad ennast hirmude ja teiste negatiivsete emotsioonidega, millest vabandes võibki tajuda õndsust,” vastab ta. Ralf ei arva, et selleks peab sama ekstreemse kogemue läbi tegema (see nõuab ettevalmistust), kuid negatiivsust saab hakata endast välja laskma järk-järgult igaüks.
“Just nüüd, aasta lõpus peame hirmudest lahti laskma, sest kui midagi kardame, võibki see juhtuda. Planeet on jõudnud sagedustesse, kus inimene võib oma mõtetega sündmusi mõjutada,” kõneleb teadja. Sest tegelikult ei ole ju karta midagi – ees ootab vaid areng!
Ka kõikvõimalikke hirmutavaid ennustusi ei maksa võtta tõe pähe. Ralfi sõnul on Maa peal väga palju oraakleid, kes suhtlevad kõiksuse erinevatel tasanditel. Tulenevalt sügaval neis peituvatest hirmudest võivad nad ligi tõmmata hävinguga seotud teateid. Need sõnumid võivad olla peegeldus ammu toimunud katastroofidest ja süütundest meis. Kui me ise ei asu seda informatsiooni oma mõtetega toitma siis pole nendel sündmustel ka jõudu realiseerumiseks.
“Samamoodi saame häälestada ennast ühele või teisele raadiojaamale, kust tuleb ju väga erineva tasemega infot,” nendib ta.
“Meie planeedi sagedused muutuvad ja vaimses mõttes liigume paradiisi suunas,” teab Ralf. “Aga see ei tähenda, et me ei pea endaga enam tööd tegema. Mõni kasutab ju ka arvutite ajastul edasi vana trükimasinat,” ütleb ta. Kõhkuste-kahkluste ja ebakindluse korral tasub Ralfi soovitusel alati lõõgastuda, võtta ühendust oma kõrgema minaga ning küsida teadmist ja kaitset.
Kristel Rõss
Tekst on all piltidel selgem, kui pildil (suurendamiseks) kaks korda järjest klikkida.
saatmine...
