…justkui unes…SISEMISEL ERNAL.
Oli vast mõni tunnike möödunud unerüpes…da-tim-ti-ti-ta….oot, mis ma kuulen…unes vist….oh, üles peab ju tõusma!!!
Ruttu õhtul valmis pandud riided selga ja telgist välja!
Plaanis oli minna Paukjärve oosi peale torni päikesetõusu vaatama. Sinna siis kõik suundusimegi. Pärast hetkelist meditatiivset vaikust ja ootel olekut ilmutas silmapiiril udulaamade vahel end Tema ise – päevane Taeva Kuningas Päike.
Suur punane kera tõusis üllatava kiirusega meile nähtavaks. Vaimustav pilt…ja on ju hea vaadata otse päikesesse, et endasse ammutada kõik need värvitoonid, mida too saadab, igale tšakrale oma.
Siis ütles Ralf, et nüüd lähete igaüks vahedega omaette rabas mööda laudteed tornini…
Kõrgest mäest alla jõudes adusin, et olen sattunud muinasjutumaale. Kõik oli hoopis teisiti, kui ülal mäe peal. See oli siin midagi väga ebamaist. Olin haldjate kuningriigis – rabahaldjate külaline. Päikesekiired ei olnud veel jõudnud mändide ja laugaste vahele. Tegelikult ei olnudki laukaid, olid suured hõbe!peeglid, kus tantsisid müstilised uduhaldjad keerutades omi kohevaid valgeid seelikuid. Järsku jõudis teadvusse, et nii mõnigi inimlaps on haldjatetunnil sattunud tantsjate lummusesse ja jäänudki nende juurde. Oleksin ka ise tahtnud tantsida ja keerelda neil hõbedastel parkettidel…
Kõik palee oli kaunistatud imepäraste linikutega. Küll on ikka tublid meistrid olnud – nii õhkõrnad ja peened mustrid. Ainult ämblikuhaldjad saavad nii peene tööga hakkama, millal nad küll jõudsid…Kõik ilm oli täis peeneid hõbeniite ja hõbedasi linikuid – uhkelt elavad, mõtlesin. Ja siis olin järsku saalis, kus kõik rohulised kaetud sätendavate pärlitega…küllap ma olingi unes, sest torni juurde jõudes heitsin laudteele pikali ja uinusin hetkeks.
Siis jõudis kohale meie õpetaja Ralf ja meil lubati paljajalu nautida raba pehmet vaipkatet. Kingituseks ERNAL oldud päevade eest lubati loobuda rabaemanda pehmuses kõigest mittevajalikust enda sisemuses.
Oli imeline tunne. Juba laagrisse tagasisammudes oli lummus kadunud. Haldjatemaa oli peitunud nähtamatuks, päike sillerdas üle raba väljade, rohi kahises ja mina astusin omas mõttes teistele järgi sisemuses lauldes“ Olen taevane vägi siin maises kehas, olen raudne kui kindlusetorn…“
Palju tänu ja kallistusi Ralfile ja kõigile kaasteelistele sellel matkal.
Lea Hirvlist.
saatmine...
