Tere Ralf.
Tänane hommik oli mitmes mõttes eriline. See panebki mind sulle kirjutama. Oma Mehhiko rännakust võiksin rääkida hulganisti imelisi lugusid, ent näib, et nende tähendus avaneb mulle endalegi järkjärgult ja see protsess jätkub veel pikema aja vältel. Täna hommikul tiibetlasi tehes tuli üks neist mälupiltidest taas mu silme ette. Sattusin koos oma kohaliku reisikaaslasest sõbraga mitmesse kaunisse kohta, mh ka Chifloni veekaskaadidele. See on kindlasti üks kõige maagilisemaid paiku, kus ma üldse kunagi olen viibinud. Ja ma ei saanudki seal olles päris pihta, kuidas see kõik üldse reaalsuses toimuda võib. See oli nii eriline, et ajas ühtaegu hulluks ja naerma. Mu sõber ütles mulle seal, et kui sa kunagi tunned, et sul on raske või kui sa oled kurb, siis tuleta meelde seda kohta ja sa näed, et elu on ilus ja maailma on imeline. Ta ütles ka, et kui ta nüüd peaks ära surema, siis ta sureb õnnelikuna. Sest see oli nagu maailma lõpp ja algus. Täna hommikul segunes see mälestus ühe teise pildiga, mis pärineb hoopis teisest maailmast. See teine kujutlus oli seni eksisteerinud üksnes ühes minu meditatsioonis, mida ma tegin möödunud kevadel ja suvel, korduvalt, tänu Sinule. Sa lasid mul mõttes end kujutleda kuhugi, kus oleks jõgi või järv, lasta sellesse uppuda kõik, millest tahtsin vabaneda. Ja siis jõudsin oma mõttes alati ka ühe koseni, mida kuldas päike ning ma kujutlesin end sellesse ja tundsin nagu kogu maailma ilu ja armastus voolaks mulle peale kõigis oma värvides. See oli mu peas loodud kujutluspilt. Ja täna ma sain aru, et see oli reaalsuseks saanud… Otsustasime Chiapases olles, et võiks käia ka ühel neist sealsetest veekaskaadidest, mõnes vähem avalikus, mitte nii kuulsas ja rahvarohkes. Sai siis kolistatud kohaliku transpordiga kohale ja ega me palju ei teadnud, mis meid seal ees oodata võib. Et ilmselt mingi astmeliselt laskuv kärestikuline jõgi keset d˛unglit. Jah, see ta oli, muuhulgas… Sai jõekallast mööda siis algul jalutatud ning enne kui olid märgid, et ujumine keelatud, ka sees ära käidud. Vool oli ülikiire ning kui polnuks kive ja puid, millest kinni hoida, oleks sealt kohe allavoolu lupsti kadunud. See oli fantastiline puhastav kogemus – tunda, kuidas vesi sinust läbi voolab ja kõik ülearuse kaasa viib. Edasi oli näha, et tee viib ülesmäge, ent polnud aimugi, kuhu. Võtsime selle ette. Üha tugevamaks läks veekohin, üha niiskemaks läks õhk. Ronisime muudkui edasi, puude vahelt vilksatas aegajalt mässav veevool, riided said üha märjemaks, jalge alt läks üha libedamaks. Tõsi, vahepeal oli ka kahtlus, kas üldse peaks edasi minema. Ja siis äkitselt oli meie ees paik, kust algab vikerkaar! Taamal laskus kuristikku tohutu kosk, mistõttu õhk oli märg nagu oleks dui all (ning hiljem tuli endale uued riided selga osta). See tekitas ka tohutult tugeva ja kohiseva õhusurve, ähvardades sind kuristikku tõmmata. Päike kuldas veepiisku ja looritas kogu seda kirjeldamatut vaatepilti! Ja sealtsamast algasid kaks vikerkaart – kogu maailma värvid, ilu, armastus, looduse hirmutav võlu ja jõud, see jahmatav vaatemäng! Kuigi see oli ohtlikult libe, läksin veel edasi järgmisele platvormile, kõige kõrgemal, ja sealt nägin sedasama vikerkaart juba teiselt poolt! Ma olin teisel pool vikerkaart… Sellest tekkiv emotsioon võttis jalust nõrgaks ja pani meid mõlemaid lihtsalt kõva häälega ja pikalt naerma. Ja täna hommikul kui mõistsin, et mu meditatsioon oligi saanud reaalsuseks, et seda ma ju olingi kujutlenud, siis hakkasin nutma. Ja mitte kurbusest. Ma olin alateadlikult seda otsinud ja leidnudki! Kas pole imeline, et isegi asjad, mida me endale oma piiratuses ette kujutada suudame kui üksnes fantaasiapilti mingist paradiisist, sest nii ma tookord mõtlesin, on meile tegelikult ka siin ilmas kättesaadavad ja võivad osaks langeda kui me vaid julgeme unistada ja oma intuitsioonile järgneda? Ja kui vaja, saadetakse meile ka teejuhid, kes kohale viivad. Mida kõike võib veel juhtuda kui me vaid seda endale palume? Kas kõike piirabki üksnes meie kujutlusvõime? Või samas – kas ehk see ei sündinud just seetõttu, et ma kujutlesin sellist kohta mitte siinpoolsuses olemas olevat…
Kõike kõike kaunist,
Kristel
saatmine...
