Kui lähen õhtul kohtuma kellegiga,
kellest hoolin on mul juba hommikust hea.
Kui lähen kohtuma iseendaga, muutub see hea millekski eriliseks.
Algul ma ei teadnud, mis see on. Nüüd tean. See on armastus.
Üks mu poegadest on koolivaheajal Eestis. Tuleb täna Pesa tallu mind vaatama. Jalutan talle Saku poole vastu. Mul on juba hommikust peale hea. Kohtume Üksnurme mõisa lähistel väljadel.
Päike on värvinud taeva roosakaks. Liigume metsaveeres ja naudime loojangut. Linnud laulavad, õhtune rahu saabub maale. Kui oleme ületanud purde Keila jõel, teen ettepaneku minna kopraid vaatama.
Poeg uurib, kas nad on siis sul kettis kuskil. Ei ole, aga me kohtume igal õhtul päikeseloojangul. See on säuke mõnus moment. Loodus sees- ja väljaspool mind saavad kokku. Kobras ühendab nad. On hea põhjus iseendaga kohtuda. Temas olev ürgloodus aitab mul leida endas see hoob, mis ühendab mind kogu planeediga. Saab ka teisiti. Aga see igaõhtune loojang, linnulaul ja jõgi on nii mõnus. National Geographic suurel ekraanil. 100% 7D elamus kõigi lõhnade, niiskuse, jaheduse, vihma ja krudinaga jalge all. Sellise lavastuse eest makstakse suuri summasi. Minul piisab vaid toast lahkuda. Piisab soovist ja mulle antakse. Ja nii päevast päeva.
Istume pingiks sätitud palgijupil. Pimeneb. Jõgi vuliseb. Niisamagi on mõnus istuda ja juttu puhuda. Pardid lendavad lärmakalt üle. Üks isane ajab konkurenti oma mõisast minema. Kõrgemal sõuavad haned. Taevas on roosakas helendus. Väga mõnus on istuda. Juured kasvavad alla. Oleme üks selle hetke, metsa, jõega. Keha kõigub vaikselt planeedi rütmis.
Kauguses tekib jõele väike virvendus. Veest on näha pea. Kobras ujub meie suunas. Poeg ei näe. Ta uurib, pingutab nägemist. Ei midagi.
Kui Kolumbuse laevad Ameerikasse jõudsid, siis kohalikud ranniku elanikud ei märganud nende veesõidukeid. Kaldal toimus tavapärane tegevus. Levad olid liialt suured. Midagi niisugust ei saanud vee peal olla. See ületas tavateadvuse piirid, kohalike aju ja taju ei võtnud seda omaks. Kohalikud nõiad, avarama teadvusega inimesed, ei näinud samuti laevu. Nad märkasid aga erinevust kaldasse jõudvates lainetes. Kalda lähedased laevad muutsid lainete rütmi. Vesi käitus kuidagi teisiti. Miski pidi seda lainete korrapära muutma. Kui teadmamehed hakkasid uurima, mis põhjustab muutust lainetuses, avastasid nad lõpuks laevad. Liialt suured, et olla tõsi. Kui nüüd teadmamehed seletasid avastusest oma rahvale, juhtisid tähelepanu lainetele, kirjeldasid laevu, siis hakkasid ka ülejäänud indiaanlased neid nägema. Nägijad olid muutnud oma avarama vaatega ülejäänute teadvust. Uus maailm jõudis kõigini.
Kirjeldan vee virvendust vasakus kaldas. Justkui kolmnurkne lehtrikujuline virvendus liigub meie poole. Vahepeal suundub see vastaskaldasse. Veel hetk ja me näeme seda mõlemad. Oleme pojaga liitnud oma teadvused ja tajume ühiselt meie ees laiuvat maailma. See on mõnus. Olen justkui kellegi kinno kaasa võtnud. Vaatame üksteisele otsa. Naudime kobrast, maailma, üksteist ja iseennast selles hetkes. Imes.
Vahepeal hakkab kobras õhtustama. Mõnusat krõmpsutamist on vaikses hämaruses kaugele kuulda. Sosistan pojale. Kujutame ette, kuidas me istume pidulaua ääres. Parim toit on laual. Laua ääres on neli tooli. Istume seal kahekesi sinuga. Teiselpool lauda on kobras ja laua otsas meie kõigi looja. Mis on laual, pole tähtis. See on alati parim kui sööme armastusega. Mälume kõik koos oma sööki. Oleme selle mõttes õnnistanud. Tunnetame selles olevat päikese naeru ja vee jõudu. Tajume tuule väge ja külma puudutust. Sööme austusega. Mateeria osa igas toidus on kaduvväike. Vast 1%. Pühendumusega süües jõuame toidu tuumani. Selle vägi saab meie omaks. Tajume kuidas energia jõuab meie makku. Tajume kuidas see lainetene kandub kehasse, iga rakuni, iga organini. Rahu on meis, minus ja maa peal. Tunnetan hingamist. Naudin ennast ja üksolemist loodusega. Tunnen, midagi väga erilist. Olen kokku saanud endaga. Armastusega.
Kobras on lõpetanud õhtustamise. Meie ka. Tõuseme ning jalutame maja poole. Arutame milliseid laevu meie oma elus ei märka. Mis on need hiigelsuured valdkonnad, liialt avarad, et nad oma ellu lasta. Liialt erinevad, et vastu võtta. Kus ootab see teadmamees, kes märkab ja avab meie silmad. Millal oleme valmis laskma ärataja oma ellu. Kui oleme valmis, siis on olemas ka ärataja.
Vestle sisemise teejuhiga
Tee nii.
Heida pikali või istu mugavalt. Pane käsi kõhule ja hinga sügavalt ning pikalt. Lõõgastu. Ole selles hetkes, naerata endale ja maailmale. Mine mõttes oma lemmikkohta looduses. Võid ka minna sinna, kuhu keha lihtsalt kutsub sind.
Kujuta ette, et hingad endasse valgust. Tunne kuidas soojus ja päike jõuavad sinu kehasse. Jõua endasse, lõppjaama, saa kokku endaga. Taju kuidas kehasse tuleb eriliselt hea tunne. See on armastus.
Kui oled koos endaga, võid kujuta ette sõpra või kedagi inimest kelles on rahu ja tasakaal. Esita talle küsimusi. Mõtle mida ta vastaks sulle. Ole vaikuses ja oota. Võta aega. Sa oled infovoos, mis toob sinuni kõik teadmised. Loo selles seisundis suur pilt eelseisvast elust.
Küsida võid ka konkreetseid küsimusi, millele hetkel vajad vastuseid. Oota. Vastused tulevad.
Tegele nii vaid enda küsimustega. Ära uuri lapse, mehe, töökaaslase teemasi. Kui nad on küpsed, siis nad tegelevad sellega ise. Kui nad ei tegele, siis vajad sina kannatust, et neid oodata järgi.
Sa ei saa vastuseid naabri probleemile.
Enne küsimist mõtle, kas see on ikkagi sinu väljakutse, või tegeled hetkel pigem võõraste muredega. Nii viid ennast ja ka võõra tupikusse.
Ainult oma väljakutsete ja küsimustega tegeldes aitad ka muud maailma.
Looge aegajalt väike distants enda ja oma kaaslaste vahele. Pühendage aega isikliku ruumi jaoks ja minge sügavale endasse, kaevuge sügavamale. Te olete ookean. Sügaval teie sees on nii palju rikkust, nii palju ilu.
— Sri Sri Ravi Shankar
saatmine...
