Minu mõtetes on alati Piusa koopad olnud üks müstiline paik. Kõik kes seal käinud räägivad kui ilus ja lummavad on need koopad. Kui Ralf kirjutas oma rännakust ja enese leidmisest, siis tuli ka minule kindel tunne ja soov „Ma tahan ka”.
Teekond võis alata. Mõnus talveilm, külma umbes 2-3 kraadi. Matk metsas ilusate männipuude keskel. Jälg jäljes astudes nagu üks mees järgnesime Ralfile, ainult tema teadis kuhu minna.
Nüüd ma siin olen oma pampude ja põnevusega koopa suu ees. Koopasuu oli end lukustanud pruunikavärvusega jääpurikatega. Eemalt vaadates tundus, keegi on puidust vaijad koopa ava ette pannud, kindel märk sissepääs suletud. Aga Ralf murdis mängleva kergusega selle nägemuse. See koobas ootas õigeid inimesi. Üks suur ja paks jääpurikas jäi meid aitama nii koopasse sisse kui välja minekul.
Väikese hirmu värina ja põnevusega hinges, mis mind ees ootab laskusin koopasse. Vau, „Tere tulemast koju” oli koopa vastus. Tõeline soe kodutunne ja sõnaotseses mõttes soe. Süütasime küünlad ja liikusime koopa sügavusse. Milline lummav vaatepilt, nii müstilise kuma andsid küünlad. Tõesti need koopad on müstilised ja nii nii ilusad.
Esimene hirm oli murtud. Siin on hea ja mõnus olla. Esimene peatus, mediteerime, see rahustas ja võttis argipinged maha. Võta aeg maha, sa oled nüüd emakese maa rüpes. Lamasin ja rahunesin koos teistega, nii mõnus pehme liiv ümberringil.
Avastasime kõrgete võlvidega katedraali, kus saime ringis istuda ümber põlevate küünalde. Jutu küünal läks ringi käima. Esimest korda ma ei tundnud hirmu selle ees, mida nüüd öelda. Ma lihtsalt rääksin ja see oli hea tunne. Mediteerisime ja vajusime sügavale Emakese Maa rahu sisse.
Nüüd oli vaja leida vaikne koht kus olla omaette. Paanika ja hirm, kuhu minna, et ma ära ei eksiks ja kus oleks piisavalt vaikne. Kõik olid juba mööda koopa käike laiali endale kohta otsimas. Mõte oli minna ette tagasi koopa suu juurde, see juba teada koht. Aga millegi pärast tõmbas sügavamale, nii ma läksin. Üks vaikne koht oli nahkhiirte päralt. Ma sain veel ühest hirmust üle. Nahkhiir, prrr kui jälk elukas, imeb verd, kuri olen, filmidest tulid elavad kujutluspildid jne. Esimene üllatus, nii pisikene ja nunnu on Piusa koopa nahkhiir. Talveunes nahkhiir on tõeline iludus. Musta värvi, väikeste jääkristallidega ja hõbedase härmatisega kaetud, sädeles nagu teemant koopa seinal. Tema oli rahus. Ei jäänud neid segama, las olla seal rahulikult, ma liigun edasi.
Ja seal ta oli, päris koopa käikude lõpus, minu koht, mis mind ootas. Tõeline Emakese Maa häll. Koopa seinas oli hubane orv, targupidi südame kujulise avaga. Tagaseinas pool kaares orv, kuhu sai küünla asetada. Orva suu ees oli väikene liiva mägi ja põhi oli natukene lohus, hällikujuga. Ja vaade mis sealt hällist avanes oli lummavalt imeline. Nagu kirikus altari ees seistes ja kirikule vaadates, kõrged katedraali võlvid läksid kaugustesse ja eemalt paistab kuma. Lausa hing jääb kinni, nii müstiliselt kaunis vaatepilt. Selline tunne, et ma olen altaril või hällis, oma teekonna alguses ja kauguses paistab tulekuma. Milline rahu ja vaikus ja turvatunne.
Kaks tundi siin pimeduses või hämaruses möödus kiiresti. Oi, oi kui palju mõtteid ja emotsioone. Vahepeal häiris ka rebase hais. Kui rebasel oli siin hea, on mul ka ja enam ei härinud see hais. Üks rahutu nahkhiir lendas ringi, järgnesid kohe õuduspildid. Keegi norskas, mingid valgus sähvatused. Siis kõik rahunes. Tagasi koopa katedraali minnes oli väga hea ja mõnus tunne. Rahu. Tunne naudi olemist siin ja praegu. Mediteerisime ja vajusime sügavale sisemisse rahusse.
Nüüd oli vaja otsida magamisease aga küünlad kustutatakse ära. Jälle hirm platsis, pimedas nii sügavale koopasse ikka ei julge minna, kas ma leian väljapääsu, pean ikka rohkem koopasuu juurde hoidma jne. Mingi müstiline tõmme kutsus mind hälli tagasi. Vooderdasin aseme põhja väske liivaga, ei mingit rebase haisu enam vaid värske liiva lõhn. Ma magasin Emakese Maa hällis nagu lapsukene, nii sügavalt ja rahulikku und. Mul oli hea soe, kohati isegi palav ja magasin magamiskotiga liival. Matid olin ma millegi pärast alt ära
ajanud. Ärkasin enne Ralfi parmupilli heli ja nautisin vaadet. Salvestasin selle rahu ja ilu tunnde endasse. Minu olemine oli mõnusalt värske ja rõõmus. Üks kaasteeline märkis, et täna magasid sina küll kuninglikus voodis. Tõepoolest eemalt paistis see nagu baldahhiinvoodi.
Aitäh, aitäh, aitäh Emake Maa ja Piusa koopad.
Ege
saatmine...
