Käin oma teed

Kes hindab tarkust, peab läbi käima palju teid.
Herakleitos

10.10.17 lähen esikusse ja võtan arbuusi. Minu juurde jõudis see augusti esimestel päevadel. Ootas oma aega. Nüüd on see käes. Silun mõnuga arbuusi siledat koort. Mõtlen kuidas ta kuskil ukrainas põllul lebas. Päike ja vihm olid ta kaaslaseks. Paisus, kasvas, toitus mullast ja jõudis Rimisse. Kohalik põllumees vaatas ja ootas ta küpsemist. Mina valisin välja ja siis ta ootas ja küpses edasi. Saadan oma arbuusile armastust ja austust. Teritan noa ja lõikan ta pooleks. Võtan lusika ja söön. Kiirustamata ja tundega. Mahl jooseb suunurgast üle lõua. Ta on täiesti küps ja suhkrune. Õige aeg nautimiseks. Mõtlen miks ta jäi ootama. Tegelikult tean seda. 31.05 tuli Piret minu poole ja ütles, et tee lõpuks raamat ära. Peale väikest mõtlemist oli mu vastus OK.

Piret alustas kohe. Tema tegi tabeli, kirjutas sisse vajalikud tegevused, mis viivad raamatu ilmumiseni ja hakkas tegutsema. Mina pöörasin sahtlid tagurpidi, otsisin materjalid välja. Nii hakkas asi vaikselt liikuma. Tegelikult tormiliselt. Augustis enam suurt hingamisruumi polnud, aga olin ka ise palju arenenud selleks ajaks. Ma oskasin suurepäraselt öelda EI. Ilma süütundeta. Mul on plaan, mul on eesmärk ja ma tegutsen. Ma ei jõua kõigi muresi kuulata – ma ütlen ei. Ma ei suuda kõiki tohterdada – ma ütlen ei. Ma räägin telefoniga lühidalt ja ajan paljusid vihale. Mind ei ole. Tegelikult olen olemas enda jaoks ja arenen iga hetk. See on tõesti mõnus.

Kirjutan kõik laused rahulikult välja. Mõte jookseb, tunnen et olen nagu kirjutusmasin, kõik sujub. Varasemalt olnud tunne, et “aeg on otsas” on läinud oma teed. Keegi ei oota õue peal, sest olen juba varakult ei õelnud. Mul on tekkinud mõnus tiim, kellega arutame üksteise väljakutseid. Me toetame üksteist, oleme olemas. Ka muud asjad meie elus on saanud suurepärase hoo sisse.

Aga praegu söön arbuusi. Hetkel on see minu maailm ja miski ei sega. See on mu hommikusöök. Arbuus ja veel arbuus. Keha soovib puhastumist ja veega üle valamist. Arbuus saab sellega suuurepäraselt hakkama. Arbuus varustab keha täielikult veega ja puhastab. Kiire vetsu ring, mina jooksen õieti õue ja kastan loodust. Käib energia ring. Uriin on suurepärane väetis, kui sa ühte kohta liialt üle ei uputa. Samal ajal tuleb ka maapinnast sinusse tagasi energia voog, mis sind tasakaalustab. Õige jutt aga enamus ei kuula, paneb punastama.

Eile tuli raamat keeletoimetusest, täna otsin pilte. Ka raamatu triipkood tuli ära. Kaanekujundus on valmis. Mu õuel olev püstkoda on see energeetiline keha, mis annab oma väe raamatule. Saab kaanteks, kojaks. Küljendamine käib. Trükikoda ootab, raamatupoega kokku lepitud. Kõik on küps ja sujub. Mina lähen detsembri algul oma kõvakaanelisele trükikotta vastu. Detsembri teisel nädalal on Rahva Raamatus.

Minu öeldud EI-d on teinud mind rahulikuks. Päevad on pikad ja iga silmapilk neis on särav. Jagub hetki mõtisklusteks. Kui enne olin kiire ja suutsin operatiivselt asju lahendada, siis nüüd on väli, millel tegutsen märksa avaram. Olen saanud justkui teleskoobi. Intuitsioon töötab, side ilmaruumiga on suurepärane. Samas pole ainult raamatusse uppunud. Pakin seljakotti. Paari päeva pärast ootab mind Peruu. 18 päeva mille sisse mahuvad dzungel, Balestese saared, Nazca kaljujoonised, Huacachintase kõrbedüünid, Colca kanjon, Titicaca ujuvad pilliroosaared. Loomulikult Machu Picchu.

Vihm trummeldab aknal, tihane lendab söögimajasse, mina söön arbuusi. Rahulikult, mul on aega. Vajun täiesti sellesse hetke. Kui pole kiirustamist, on aega asjad oma peas õigesse järjekorda sättida. Õieti sa ootad, millal nad oma koha leiavad. Kui kiirustad, siis lähevad asjad vägisi ja see väsitab. Enne sööki tehtud mõtlus ja väe harjutused teevad vaba ruumi, kus kõigel on vaba pind õieti paigutuda. Ajad OMA asju oled õnnelik. Sinu vägi kasvab. Sa saad väljakutseid ja takistusi ületades neis oleva väe omanikuks. See on siis kui liigud oma eesmärgi poole. Tegeledes võõra murega jääb tihti mure sulle. Sa oled küll õnnelik silmadest, mille oled särama pannud aga sisimas on sus kurbus. Sul pole olnud julgust või tahtmist oma sihte seade ja nende suunas liikuda. Oled abiventiil. Mõnda aega sa võid nii hakkama saada, aga miski hetk muutub see võõra auruga toimetamine väsitavaks. Loomulikult sa aitad inimesi, see on suurepärane. Aga küsi endalt, mida sa ise soovid, kuhu tahad jõud, mis sind tõesti rõõmust rõkatama paned. Kas mäletad veel.

Kui ei mäleta, osta arbuus ja istu akna alla. Võta endale aega, söö mõnuga. Tunne kuidas keha täitub rammusa arbuusiga. Lase rakkudel paisuda veest. Jookse vetsu või õue vahet ja vesi peseb sust välja kõik ülearuse, kuni leiad üles oma rõõmu. Hoia seda ja maailm su ümber loksub ise paika.

Mõnusaid arbuusihetki sügisesse.

Ralf