2014. aasta suvel algasid minu harmoonia energia õpingud väemehe Ralfi juures. Mida õigupoolest nähtamatu harmoonia energia endast kujutab? Üritan oma vaatavinklist lähtuvalt ja seni õpitu abil selle lahti seletada.
Elan Soomes, juba pikemat aega koos elukaaslasega. Paar oleme olnud tänaseks 3 aastat. Olen töötanud ehitusvaldkonnas päris pikalt ja ei kurda selle üle, sest ehitaja töö on siin päris hästi tasustatud. Rahapuuduse üle ma ei saa kurta, nagu enamik inimesi seda teeb. Mingil ajahetkel ma siiski tundsin, et mu elu on mõttetu ja tühi ning mul pole eesmärke, mille poole liikuda. Olenemata sellest, et mul oli hästi tasustatud töö ning elukaaslane ja kodu, ei nautinud ma enda eluetappi siiski täiel rinnal. Polnud ka ühtegi hobi või tegevust, mis mind paeluks ja muremõtteid eemale ajaks. Tundsin, et ma ei tea, kes ma olen ja mis rolli ma täidan. Ühtlasi oli kõik mu ümber pidevas liikumises ja arengus. Linn, kus elasin, kihas kiirest elust. Inimesed tormavad ringi, kiirustavad kuhugi, muutuvad närviliseks, sest aeg lippab eest. Inimeste igapäevaelus puuduvad vabad minutid ja tunnid iseenda jaoks, lähedaste ning hobide jaoks.
Minu suhe kirjeldatud ajaperioodil oli kokku varisemas. Meie suhtes oli palju sisemisi pingeid, elasime üksteise peal välja, tekitasime igast pisiasjast suure probleemi või tüli. Tööl pöörasin väga suurt tähelepanu negatiivsetele olukordadele, tahtsin leida töökaaslastes negatiivseid pooli ning mingil hetkel ma tundsin, et mu elu on üks suur probleem kõige sinna juurde kuuluvaga. See kõik muidugi toimus mu peas, tegelikkuses olukord selline välja siiski ei näinud. Tundsin end pidevalt väsinuna, mul polnud energiat peale tööaega millekski. Vahepeal oli justkui tunne, et ma olen veest tühjaks pigistatud käsn kusagil nurgas. Sel hetkel tundsin, et miski mu elus peab muutuma. Kardinaalselt.
Jõudsin Ralfi juurde. Esimest korda Ralfi juurest lahkudes tundsin, et olin vabanenud emotsionaalsetest pigetest, mis minu sees pikalt olid olnud. Ühtäkki tundsin, kui mõnus on elada ja kui rahulikuks mu igapäevaelu justkui ühel hetkel jäi. Mõte, et alustan enda elu puhtalt lehelt meeldis mulle väga. Pärast Ralfiga kohtumist käisin mitmeid kordi looduses matkamas ja võtsin osa Pesa talus aset leidnud toimingutest. Mu enesetunne oli paranenud, sain nii palju positiivset energiat ning seda kõike lihtsaid asju tehes. Mu peast kadusid ka muremõtted ja tundsin end energilisena. Õppisin vabaks laskma mõtetest, mis rususid mind seesmiselt ning õppisin elama hetkes, nautima õnnelikke hetki. Hakkasin endaga aktiivselt tegelema – tegin igasuguseid harjutusi, mida Ralf õpetas; hakkasin mediteerima, jooksmas käima. Tegelesin kõige sellega, mis tõstab keha vibratsiooni taset. Tundsin end õnnelikuna ning mu näole ilmus tihti naeratus.
Seda kõike jätkus senikaua, kuni sain endale töö, mis võttis mu päevast suurema osa. Vahepealsel ajal ma ei teinud päris pikalt enam tööd, mitu kuud. Võtsin pakutud tööotsa kohe vastu. Tegemist oli tükitööga, mistõttu oli töömaht päris suur. Siiski oli see minu jaoks paras väljakutse ja mis seal salata – ka töötasu oli sellele kõigele vastav. Töötasin keskmiselt 10 – 12 tundi ööpäevas ja niimoodi 21 kalendipäeva järjest, sest töötähtajad lähenesid. Tööprotsessi vahepeal pause eriti ei teinud, sest iga minut oli oluline. Päevad kadusid ja lõpuks sai töö valmis. Nende kolme nädala jooksul ei tegelenud ma endaga üldse. Kui ma lõpuks rampväsinuna ja tigedana selle tehtud töö eest saadud tasu oma käte vahel tundsin, mõtlesin, kas see kõik oli seda rabelemist ja kiirustamist väärt. Sain hetkega aru, et olin alguspunktis tagasi. See energilisus, positiivne ellusuhtumine ning õnnelik mina oli kadunud. Mõttemaailm lülitus kiirelt ümber mustadesse toonidesse, leidsin kõikides end ümbritsevates inimestes negatiivseid külgi, tekitasin pisiasjadest taas probleeme ning tundsin end taas tühjana. Taaskord tundus elu mõttetuna.
Oli aeg jälle Pesa talu väravatest sisse sõita. Soovisin veeta aega iseendaga ning laadida end looduses. Nädala, paari pärast olin taas see, kes ma soovisin olla. Siinkohal paneks kõigile inimestele, kes teevad päevast päeva füüsilist tööd, südamele, et ärge ennast tööga ära tapke. Elus on tähtsamatki kui ainult raha. Leidke aega puhkamiseks, lõõgastumiseks, iseendaga tegelemiseks, sööge tervislikult ning jooge palju vett. See kõik käib ka nende kohta, kelle töö on istuv. Kui aju vedeliku tase langeb, siis langeb aju töövõimekus ca 30 % võrra. Kui sa tahad töötada ja samal ajal särada, pead sa leima viisi, kuidas olla nii füüsiliselt kui ka vaimselt tasakaalus. Mulle endale meeldib üks lause:
Kui ma august välja olin rabelenud, siis hakkasin vaikselt seda saavutatud tasakaalu hoidmist õppima. Käisin mitmel korral pööripäeva matkal. Üldiselt peaks iga nädal 1 – 2 päeva looduses matkamas käima või magama väljas. Olen tähistaeva all magamist harrastanud pool aastat. Kuigi see tundus mulle alguses väga veidra tegevusena, siis pärast paari korda muutus see kõik totaalselt. Väljas magamist iseloomustab suurepäraselt järgmine pildipaar:
Need matkad – teekond iseendani, nagu mina neid nimetan. Matkadel on hea käia, sest just siis on võimalik siseneda rahu seisundisse ja lasta vabaks kõik pinged ning mured, mis sinuga kaasas on käinud. See on justkui iseenda olemuse leidmine. Matkadel kaovad kõik mõtted, mis on päeva jooksul pähe kogunenud ning värskes õhus olles kaovad need ühe hetkega. Aju vabaneb üleliigsetest pingetest, keha nagu mediteeriks kõndides. Mul on üks tuttav, kes koguaeg on n.ö omas mullis ja tihti on mul selline tunne, et ta ei kuule üldse, mida ma räägin. Siis ma korrutan talle: „Sa ei ole mõte, sa oled Margus.” Mis mulle veel matkade juures meeldib, on energialaeng, mida saab väekuusest. Enne kuuse juurde jõudmist mõtlen alati, huvitav, kui tugeva laengu ma seekord kuuse käest saan. Me koguneme grupiga kuuse juures, paneme ühe vasaku käe ja jala vastu puud ning teise käe kõrvalseisva inimese õlale. Mingi ajahetke pärast hakkab vasakust käest energiat tulema. Terve käsi kuni küürnanukini suriseb ja seda tunnet, kuidas tugev energia kuusest sinu sisse jõuab, on väga hästi tunda. See tundub veidi müstilisena.
Vahepeal suutsin ära käia harmoonia energia kursustel. See kõik, mis energia kursustel aset leidis, tundus mulle veidi imelikuna. Ma polnud sellise kursusega varem kokku puutund. Inimesed kanaldasid energiat läbi iseenda ja lasid selle siis endast teise inimesse. Mina muidugi ei tundnud esimesel korral midagi, kui mind laeti või kui ma ise teisi pidin laadima. Raske on uskuda midagi, millega sa varem pole kokku puutunud ja mida sa ei tunne või ei taju. Energia kursuste teine teemakäsitlus puudutas aurade nägema õppimist. Paar tunnikest harjutamist ning ma nägin aurat korraks, kui õpetaja pressis energiat kätega kokkupoole. Aura oli selline valge, osaliselt helesinine 15 cm laiune kate, mis tekkis inimese ümber. Õige praktika hakkas alles 3 kuud hiljem kodus, kui oli suur tahtmine seda kõike, mis kursustel õppisin, edasi arendama hakata. Vaatasin alguses puuvilju ja taimi. Fokuseerisin neid igatpidi ja hajutasin nähtut. Paari päeva pärast hakkasin nägema aurat. Auraga on nii, et sa pead õunast läbi vaatama ja fookus peab olema suunatud pool meetrit õunast tahapoole ja siis vaikselt liigutad fookust. Peagi hakkad nägema sellist lillakat aurat, mis võib ulatuda päris kaugele, kui seda rohkem harjutad. Pikalt ei saa sellega aga järjest tegeleda, sest silmad väsivad ära. Väga hea kodune praktika on veel peegli ees iseenda vaatamine. Esimene nädal nägin enda ümber ainult valget valgust, mis oli alguses 1 cm laiune ja läks mingi hetk suuremaks. Hiljem hakkasin nägema valge aura asemel tumedat, mis läks kehast kuni 20 cm kaugusele.
Harmoonia energia kursustel anti igale osavõtjale kaasa väike programm. Iga kurusel osaleja pidi ennast 21 päeva pärast kursust laadima, et energia korralikult liikuma hakkaks. Mina hakkasin energiat tunnetama korralikult 15-ndal päeval pärast enda laadimist. Tegelikut tunnetasin seda varemgi, kuid ei osanud sellele õigel hetkel tähelepanu pöörata. Oma kogemusest lähtuvalt võin öelda, et need 21 päeva oli mõnusad ja harmoonia energia kasutamine igapäevaselt muudab elu palju rahulikumaks ja pingevabamaks. Praeguseks on mul harmoonia energia kursustest möödunud rohkem kui pool aastat. Võin nüüd öelda, et saadud energia on mind rahulikumaks inimeseks muutnud. Vahest tuleb ikka pingeseisundeid ette ja üksikuid probleeme, kuid ma ei reageeri neile nii nagu varem ning need ei vii mind endast välja. Pingelistes olukordades viskan end diivanile pikali ja lasen enda sisse harmoonia energiat. See rahustab nii palju, et tekib tunne, et tahaks magama jääda.
Muutuste jaoks hakkasin ka enda elukaaslast energiaga laadima. Sarnaselt minule oli ka temal pikad ja pingelised tööpäevad. Tihti oli olukordi, kus ta töölt naastes oli kurnatud ja negatiivsetest emotsioonidest tulvil. Pärast esimest laadimist voolas elukaaslase silmisse rahu ja armastus. Ta hakkas koheselt lähedust ja hellust otsima. Selle energia püsima jäämiseks peab igapäevaselt iseendaga tegelema. Täna hommikul laadisin taaskord elukaaslast energiaga. Ta tundis end kehvasti, pea kumises ja enesetunne oli raske. Tunnike pärast laengut saabus mulle SMS sisuga: „Tead, see liigutamine aitas väga.” Nii see toimibki – nagu võluväel.
Selleks, et midagi müstilist elus tunda, peab selle enda ellu laskma. Kõik see, mis on mu elus seotud Pesa taluga ja nende tegevustega, mis ma seal olen teinud, on mul aidanud end arendada ja end paremini tundma õppida. Ma küll ei näe energiat ja pole võlur, kuid siiski tajun ja tunnetan harmoonia energiat. Sellest esialgu piisabki ning tundub, et ma olen leidnud hobi, millega tegeleda ja millega saan ma oma elu harmoonilisemaks muuta. Soovitaksin seda kõike igaühele, kes armastab rahu ja mõnusat olemist.
Andrease 2. astme kursusetöö
saatmine...
