Mõtisklused: Kuristik minus

Metsavaikus. Kõnnin kellegagi kohas, kus pole radu ega teeviitu tavalisele inimesele. Minu jaoks on. Need on sildid, mis viivad sügavale minusse endasse ja läbi minu teekaaslase hinge. Kohati surub Rex end meist ühe või teise vastu. Tema on avanenud. Alasti. Ta ei häbene ühtegi oma tunnet hetkega meie ette laotama. Tema on mentor. Meil läheb aega. Mu kaaslasel on raske. Näen kohati ta pisaraid. Vabanemiseks, enese leidmiseks on vaja avaneda. Me pole sellega harjunud. See on piinlik. Aitab eeskuju ja harmoonia energiaga laadimine. Avan ennast, räägin oma otsingutest, rasketest hetkedest. Naudin vabanemist. Mu kaaslane kuulab ja hakkab rääkima. Me oleme nagu lõke, mis läheb üha heledama leegiga põlema. Toiduks lõkkele on meie emotsioonid, roostes tunded. Tehes inimestele energeetilist puhastust ma tõmban neist välja vanu juurikaid. Vahel voolab neist välja justki naftat ja masuuti. Tihti toimub vabanemine meis mõlemas. Just see vana kraam põlebki hetkel. Nii hea on rääkida sisemiste piiranguteta. Sex, sisemised blokid, erootilised elamused, lahkumineku kurbus. Meis mõlemis põleb midagi kuumalt. Lausa kõrvetavalt.
Meid tõmbab emotsionaalselt teineteise poole sisemise vabanemise kirg. Kohati läheb see füüsiliseks tõmbeks. See on nii mõnus, aga samas ka hirmutav. Uued lõkkesse visatud puud lisavad sellele kuumusele lisa. Jutt käib üleval ja allpool võõd- kõik tšakrad saavad vabastatud. Külgetõmbe seadus tahab meid selles karusellis liita nagu DNA ahelaid. See tornaado tõstab meid kohati taevastesse kõrgustesse. Naudime seda ülevat olemist. Keeris rahuneb. Sellest on järel vaid mõnus briis, mis suunab meid rahulikku lahte. Väljas on pehme kuuvalgus. Tähed säravad heledalt taevavõlvil nagu energiakeskused meie kehas. Rahu ja lõtvus täidab meid nagu peale head sexi. Mitte füüsilist. Naeratame, kallistame lepime kokku järgmise protseduuri aja ja lahkume. Me oleme koos valmis minema maailma otsa. Meis on jäägitu usaldus üksteise vastu. Me oleme koos viinud oma energia taseme kosmilistesse kõrgustesse.
Järgmist protseduuri ei tule. Mu kaaslane on ehmunud sellisel kujul avanemisest. Hirm on viinud ta energia taseme miinustesse. Ta ütleb, et pole kunagi ennast sellisel kujul alasti võtnud. Ka ise enda ees mitte. Ka minu lahti riietumine hirmutas teda. Sa oleks võinud mu alla neelata, seda olukorda ära kasutada. Ma ju ei neelanud. Kuristik on meie vahel. Vaata mulle sillma, kas sa usud et see pilk neelab su või pigem toetab. Sellised ookeanid tekivad inimeste vahele nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes.
Aastaid tagasi olin matkal Saksi Šveitsis. Mu paariteist aastane poeg Rain oli minuga ühes. See koht Saksamaal on justkui Suure kanjoni minimudel. Kogu meie punt oli justki kõrvust tõstetud. Me nautisime loodust, kaljusi üksteist. Miski kosmiline jõud tõstis meid pilvede kohale. Me tundsime, et oleme loojad. Selle koha omapäraks on looduslikud silindrid. Kivitulbad, mis on nagu otsapidi liiva sisse surutud küünlad. Nende läbimõõt on 5-20 meetrit ja kõrgus 50-100 meetri vahel. Neid on nii üksikult ja paari kaupa keset lagedat välja, aga ka nagu pooleldi uppi vajunud doominoklotse suure mäemasiivi najal.
Leidsime ühe sellise 100-meetrise hiiglase, mille tipp oli samal tasemel mäe massiivi servaga. Tulba ülaosa oli kumer, justkui 5-meetrise läbimõõduga kolju. Mäge lahutas sellest hiiglase sõrmest kuskil 10-meetrine lõhe, üle mille oli kukkunud mänd. Mul tekis tohutu soov see tipp vallutada. Hingamine, keel suulakke ja mõne sammu pärast olen kuristiku kohal. Naeratus pole just kõige loomulikum aga selline 3+ kindlasti. Eesmärgini jõudes avaneb imeline vaade ümbrusele. Pulss on kiire, aga rahuneb. Vabanen mingitest pingetest, mis aastaid on lahkumist oodanud. Naeratan. Kohas, kus palk ületab kuristikku, on näha maapind. Kuna tulp on vajunud mäe massiivist eemale, väljapoole, siis stardiplatsi poolt polnud maapinda, kuristiku põhja näha. Nüüd tabab pilk all paari inimest. Nad on putukasuurused. Alles nüüd saab reaalsuseks kõrgus, kus viibin.
Rain on mind siiani kadeda pilguga jälginud. Ta ütleb, et tuleb mulle järele. Pole küll kõige targem mõte, aga mul pole õigust teda takistadatada. Selles vanuses on poisid Amazonase dzunglites läbi teinud initsitsiooni, mehe eksami.
Täiskasvanule, kes julgeb neile laps öelda ja nende teel ees seista, valatakse pähe pühvli si…a. Hetkel on see temale mehe eksam. Poomi harjutus võtab küll vähe rohkem aega, aga ta sooritab selle edukalt. Me oleme koos seitsmendas taevas.
Peame grupiga edasi liikuma. Ületan lõhe. Nüüd on Raini kord. Ta astub palgile. Sama hetk näeb ta maapinnal liikuvaid putukaid – inimesi. Ka minu jaoks oli see pilt üsna hirmutav. Miski justkui tõmbas sügavikku. Järgmist sammu ei tule. Rain astub maha palgilt. Saadan grupi ees minema. Me jääme omavahele. Mul on kaasas peenike julgestuskõis. Selles on kuristiku ületamisel vähe abi. Justkui oleks 10 eurose vihma ajal mütsi asemel pähe pannud. Rain ei liigu. Vestleme. Ta mõistab, et kuristik, mis teda kohutab, on tema sees. Välisest lõhest ta sai suurepäraselt kord juba üle. Hetkel puudub tal eneseusaldus. Vaata mulle silma. Ka mina peaks kartma. Mu poeg, mu suurim väärtus, on raskustes, ohus. Vaata mulle silma. Mina soovitan sul astuda üle kuristiku. Ma tean, et kontrollin ennast ja sind. Ma tean, et see on sulle raske. Sama tunne on ka minus. See on koht, kus läheme eluga edasi või jääme toppama. Lähen üle kuristiku tagasi poja juurde.
Hingame koos, naeratame. Ma lähen uuesti liikvele. Külg ees, et saaksin Rainile silma vaadata kui ta lõhet ületab. Esimene tema samm tüvel paneb selle kõikuma ja viib mu taskaalust välja. Värelen nagu puuleht ladvas. Jään siiski pardale. Ta peatub hinge kinni hoides tüvel ja laseb mul palgi ületada. Koos liikudes paneksime palgi liialt võnkuma. Mõistame, et igaüks peab oma kuristiku ise ületama. Keegi teine ei saa seda meie eest teha ega meid neelata. Ka mitte sügavik. Me ise kukume, laseme end neelata või võtame vastutuse oma elu eest ja loome seda.
Teeme koos keskendumise. Naeratme. Rain vaatab kaugusesse üle kuristiku oma tulevikku. Mina teises suunas. Ma ei sega teda. Hetke pärast oleme koos. See on suurepärane tunne.
Inimesed tulevad mu juurde, et vabaneda. Vabanemisega kaasneb alati vastutus. Sa pole enam ohver. Sul pole kedagi süüdistada peale iseenda. Vaba on looja. Sa pead tohutult vaeva nägema. Sa pead kõik ise tegema.
Vabanemine on lihtne. Püksid jalast võtad hetkega, aga edasi. Tavaliselt tekivad kõhklused, häbi. Kui sa koristad tuba siis midagi minema visata on raske. Veel raskem on see koht korras hoida. Sama on vabadusega. Seda tuleb millekski kasutada. Leida eesmärk, visioon. Uue suuna puudumine teeb elu veelgi keerukamaks. Sul pole midagi teha. Mõne aja pärast leiad end uuesti masenduses. Elu neelab su alla. Olen see mina või keegi teine. Sina annad selle võimaluse. Vaata mulle silma. Kas ma neelan su alla. Kas sa näed seda mu silmades või on see tunne sinus ja mina olen vaid peegel su ees. Kas sa kardad mind, või miskit endas, mida sa veel ei tunne. Hirm vabaduse ees miskit uut luua. On see hirm, uhkus, häbi või miski muu, mis aheldab sind endise külge.
Tõmbab maha kiirrongilt looja ellu. Tee endale selgeks jaama nimi, kuhu soovid jõuda, ja sa pääsed minema teivasjaamast. Soovi korral teeme seda koos.

Rainile, kelle lastetoast elu mind tema õrnas eas välja viis. Jõudu talle Hispaaniasse, kus ta hetkel üksi matkab.

Ralf