Ho’oponopono – palun andesta minule, ma armastan sind

Meie ellu tuleb iga hetk uusi inimesi. Mõned neist jätavad sinna eredama jälje, teised vaid riivavad õrnalt meie silmapiiri. On neid, kes tõmbavad enda poole ja panevad meis tööle uued protsessid. Nad löövad meid välja igapäeva rööbastelt ja anavad tõuke sukelduda sügavale hingesügavustesse.
Kas sa oled mõelnud, et sa ise vastavalt oma vajadustele ja võimalustele tõmbad inimesei oma ellu.
Kas sa oled mõelnud, et sa ise oled need inimesed loonud.Ja mitte ainult need inimesed vaid ka nende teod, mured ja rõõmud. Oled nende viha ja murede autor. Oled osaline nende imelises loomingus ja ka õõvastavates kuritegudes. Esimest korda sellest teooriast kuuldes jäin tummaks. Olin justkui jalgrattaga pikali kukkunud ja ei teadnud, kas panna kõigepealt kett uuesti peale või otsida kadunud mütsi. Läksin oma jõe äärde ja jäin sinna pikalt kivi peale istuma. Ma mõtisklesin ja tuletasin meelde  protseduuride ajal nähtud pilte, kus harmoonia energia siseneb minusse, omandab seal  teatud „varjundi“ ja voolab edasi patsienti. Mulle meenus, kuis süvameditatsioonis nägin oma energiavälja avardumas, ühinemas teiste inimeste, aga ka loomade ja taimede ning putukate energiaväljadega. Nägin kuidas need väljad üksteist mõjutasid, põimusid ja nende värvitoon  ning intensiivsus muutus. Teadsin ja tajusin juba ammu, et oleme kõik omavahel seotud. Kuidagi vastumeelselt jõudis minusse teadmine, et olen osaline kõiges selles heas ja halvas, mis siin planeedil sünnib. Veel vastumeelsem oli loobuda kivist, mille otsast ma aitan teisi. Samas muutus pilt palju lihtsamaks. Mul piisab sukelduda enesesse ja viia harmooniasse see osa minust, mis on tasakaalust väljas. Tulemuseks on muutus nii minus kui ka inimeses, kes minu juurde tuli.

Artikkel, mis mu maailma pilti muutis oli kirjutatud ho’oponopono-st, Havai ravikunstist Joe Vitale poolt. Siin ka lõik sellest:
„Võtta vastutus enese tegude ja sõnade eest on midagi aga võtta vastutus kõigi tegude ja sõnade eest minu elus, on hoopis midagi muud. Ometi on tõene, et kui võtad täieliku vastutuse oma elu ees, siis kõik, mis sa näed, maitsed, puudutad või koged ükskõik mil moel, on sinu vastutusel, sest see on sinu elus. Nad ei eksisteeriks, kui ei oleks osa sinu seest projekteeritud välismaalimast. Probleem ei ole neis, vaid sinus ja et neid muuta, on sinul vaja muutuda.“
Ho’oponopono-st teooria järgi eksisteerib kogu tajutav maailm meie sees. Järelikult on seda võimalik muuta samuti meie sees. Ho’oponopono soovitab: muutmaks oma sisemaailma lausu enesele “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta mulle ja sellele mu sees, mis mu arusaamist piirab; Tänan Sind.”  ja lase Jumalikkusel teha seda, mis parasjagu vaja, ilma igasuguste ootusteta.
Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega sinus, temale korrates: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab; Tänan Sind.”, ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks. Sellest Tühjusest saab Jumalikkus taas esile tõusta.
Olen jõudnud arusaamisele, et minu maailm eksisteerib ainult minus.
Kui minu ellu tuleb “probleem”, ütlen: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu; Tänan Sind.”
Lausesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning need on minu vastutusel.
Kuna keegi tuli mu ellu olen mina järelikult ta selliseks loonud.  Probleem on minus. Järelikult vajab miski minus seespidist muutmist.Läbi selle saab ka väline maailm muutuda. Ka  miski  selles teises persoonis.Muutmaks oma sisemaailma ja probleemi minus ütlen: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu; Tänan Sind.”   Sõnadesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning oma vastutuse võtmine.