Päikesesäras pühapäev on nagu loodud kanumatkaks.Lepin kokku vana sõbraga ja alustame.
Vaatus 1.
Lükkan kanuu vette ja juba kannabki vool mind muinasjutu maale.Alustan mediteerimisega,tunnen kuidas saan kehaga kontakti ja hetke pärast olen kulgemises koos jõega.Minuga ühineb selle kevade esimene kirju liblikas.Tema ei mediteeri ta ongi rahu ja armastus ning naudib iga hetke oma elus kui lõputut kingitust.Paat libiseb edasi.Eespool näen kulli istumas jõe kohal puuoksal.Ta ei karda,laseb mul enese alt läbi liuelda ja siis lendab veidi ette ja jääb mind ootama.
Kohati on jõgi väga laiaks paisunud.Tegu on mõista kas sõidad jõel või metsas.Jõuan kohta,kus ootab mind kamraad.Võtan ta pardale ja reis jätkub.
Vaatus 2.
Naudime koos retke,sõbral esimene kogemus kanuuga,ta on pilves.Vool läheb tugevamaks ja siis veel tugevamaks.Oksad tõmbavad mul mütsi peast.Läheme sellele järele.Jõuame mütsini,see kaob vee all,aga on endiselt okstes kinni.Uus katse.Järsk laine viib meid vooluga risti.Hetke pärast on kanuu põhi ülespidi.Mina saan kohe pinnale,sõpra pole näha.Kanuu liigub allavoolu,hetked venivad nagu kuum karamell,valmistun sukelduma.Ilmub välja pea,nagu läbi kruusa ragina ja läkastuste kuulen-tõmbasin ämbri jagu vett sisse.Sellele järgneb kõha.Vool viib meid nõ. vale kalda poole,kus on täielik räpsik ja soo.Sealt väljapääsemine nõuaks suurt kangelaslikkust.Vaatan sõbrale otsa-ta on küll vee all raske lahingu pidanud aga tunnen,et ta suudab viia selle sõja võiduka lõpuni.Hakkame ujuma nõ.kodu kalda poole.Raskelt nagu lükkaks uppuvat ristlejat enda ees liigume õige kalda suunas.Külm vesi teeb oma tööd,oleme nagu kaks pudelit Absolut Vodkat jäätükkide vahel.Keha võtab kangeks.Sõber libiseb paadi küljest lahti,hetkeks kaob ta silmist,siis ilmub välja juba puude vahel.Mul ei õnnestu kuidagi koos paadiga okstest haarata või end puude vahele tüürida ,mis jõe sängi ääristavad.Lõpuks saan oksast kinni ühe käega.Teine hoiab paati.See on nagu kõievedu inimese ja traktori vahel.Varsti kaob paat mu käest.Vesi surub mind vastu oksa.Mõistan,sellest survest pääsen vaid sukeldudes.Kaon vee alla,aga oks libiseb nagu angerjas peost.Voolan edasi järgmise puuni.Saan uuesti vastu oksa surutud,sukeldun.Vee all jään alumise oksa külge.Avan silmad vaatan üles.Näen päikest.Läbi mudase vee särab ja lainetab ta minu kohal.Vett tuleb suhu,ma vist naeratasin päikesele.Sukeldun sügavamale,pääsen liikuma.Tunnen pinda jalge all-maaaaa.Veidi pingutust ja mõlemad jalad on kaldal,aga siiski veel võõni vees.Sõber jõuab minuni.Tal on kaks aeru käes nagu trummipulgad.Trumm muidugi on läinud.Naeran selle peale.Kahlame kuivale.Näeme hetkeks kanuu nina pool kilomeetrit allavoolu pinnale tõusmas.Kaldal liigume kiirmarsil esimese taluni.Olen oma metsaretkede õpetanud nautima iga sammu emakesel maal.Hetkel haarab see tunne mind täielikult endasse.Saame kuiva mobla ja helistame.Kuni auto tuleb vääname riided kuivaks.Õues alasti võttes läheb külmaks.Päris lõdisema võtab.
Peale dussi ja kuuma teed laename uue kanuu ja jätkame pooleli jäänud teekonda.Vaja ju kanuu üles leida.See õnnestub üpris kiirelt.
Enne lahkumist sõbrast küsin-kuida päevake oli?Mõnus,hea on elad päevaga rohkem sündmusi läbi kui muidu terve aastaga.
Vaatus 3.
Tõukan kanuu kaldast lahti,liuglen üksi kodu poole.Üksi?Me oleme alati täpselt nii üksi ja eraldatud kui soovime ja nii koos kõige elava ja olevaga kui endale lubame.Ma ei ole kunagi üksi,kui mul on julgust sulada ühte maailmaga ja tunda seda imelise turvalise kohana.Ma ei ole üksi kui julgen end avada sündmustele ja inimestele,kes tahavad mind õpetada ja ise õppida.
Märkan, et minuga on taevas liitunud noorkuu.Neli parti annavad mulle viisakalt teed.Paadi ninas kerkib pinnale kellegi pea.See on kobras.Ta teeb väikse tiiru paadi ees ja jätkab rahulikult oma teekonda.Mis nüüd.Veel teinegi kobras alustab minu ja paadi eskortimist.Üle minu lendavad vindid.Rähn toksib kuivanud puul.Hämarus.Kõikjal valitseb õhtune rahu.Ma sulan sellega ühte.Ma ei mediteeri, ma olen rahu ja armastus ning naudin iga hetke kui lõputut kingitust.
saatmine...
