Kobras

Õhtune rahu. Mõnus vaikus jõe kohal ja minus eneses. Vaatan vee lõputut kulgemist. Suurvesi on taandunud. Nädalakese oli ainuke ühendus tsivilisatsiooniga kanuu. Rex märkab midagi ja jääb tähelepanelikult silmitsema. Näen vees midagi allavoolu minu suunas liikumas. See on kobras – paistab vaid ninaots ja killuke turja. Rex soovib näidata kes on siin peremees. Ta lööks järgmine hetk lõuapärad valla ja hakkaks haukuma. Vaikselt panen talle käe turjale ja hoian teda tagasi. Ütlen Rexule, et see kobras elab nagu meiegi selle imelise jõe kaldal ja naudib koos meie ja kogu elava ja olevaga seda imelist maailma. Vahepeal libiseb kobras minu poole. Ta liigub täielikus vaikuses. Jõudnud minuni teeb ta vees ringi. Meie pilgud kohtuvad. See vaade on täis uudishimu ja rahu. Kogu tema olemus kiirgab enesekindlust ja teadmist, et midagi halba ei saa temaga juhtuda. Seal on ka rahulolu uue kogemuse üle mida ta hetkel tajub. Tunnen temas lapselikku rõõmu selle maailma üle. Ma tunnen kui sarnased me selle kopraga oleme soovis midagi uut kogeda ja selle maailma piire tajuda. Piiber lahkub jättes mind mõtisklema selle maailma väärtuste üle. Meenub lugu viiuldajast.

Washington. Metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007.

Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min.

Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:

Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:

Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:

3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.

45 min:

muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega.

Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:

Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit.

Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post’i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”.

Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal?

Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine:

Kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud…

kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

Küsin endalt, kas oleksin seda viiuldajat märganud, kas oleksin seda imelist muusikat tajunud. Küsin ka seda, palju ma märkan enda ümber inimesi, nende sära ja sisemist ilu. Seda kingitust minu jaoks mis peitub igaühes neist. Otsin vastust, palju ma luban endal seda maailma tajuda,tunnetada ja palju ma enese eest lukustan. Soovin teada palju ma ennast iseenesele avan, palju ma tahan, suudan enesesse vaadata. Millal ma hakkan otsima tegevusi, et nende varjus enda eest põgeneda.