2012. aasta mais Pesa talus toimunud meditatsiooni kursusest
Tänulik tere!
Veidi salapärane on minna kohta, kus sa pole kunagi käinud koos olema inimestega, keda sa pole kunagi näinud. See ongi huvitav, sest nii saab ka ennast võtta kui uut inimest, keda pole kunagi varem näinud. Vahel on seda vaja. Meditatsiooni kursusele tulebki üksi minna, sest endas olemiseks pole rohkem kedagi ega ka suurt midagi vaja.
Mul puuduvad igasugused ootused, olen avatud ja uudishimulikult valmis kõigeks, mida pakutakse ja ma ei pea pettuma, sest ma polegi midagi lootnud. Lihtsalt olen ja kulgen ja usaldan ja naeratan.
Ehkki mõtete tõrjumine esimeste meditatsiooniharjutuste ajal tundub pea võimatu, avastan kolmandaks päevaks, et meil oleks nagu mingi kuppel peale tõmmatud. Ühtäkki tundub, et maailm piirdubki ainult selle koha ja nende inimestega siin, sest mõte rändab ainult veel nendes piirides. Kõik muu ja argine on välja lülitatud. Täielik puhkus, täpselt see mida töörattast mahahüppamiseks vaja on. See on suur lisaväärtus kogu olemisele.
Neile vapratele sisemise rahu ihaldajatele, kes pühapäeva hommikuni vastu pidasid, säras lõpuks taas peaauhinnana soojendav päike, mis oli end kaks päeva kiivalt pilve taga varjanud. Särav punkt kursusele. Rohkemat ei oska tahtagi.
Seljataga kolm mõnusat metsaretke puudega suhtlemiseks, pehmelt öeldes porine ja lihtne maatöö, kaks varahommikust ärkamist ning lõputult iseenda ja loodusega üksolemist, mõnusad vestlused. Sõbralik ja soe seltskond. Konnad ja nurmenukud…
Väga hea oli laupäevaõhtune juhendatud meditatsioon. Kas see tuli sellest, et olime juba asjaga ööpäeva tegelenud, või see variant sobibki ehk alguses olijatele paremini. Sellisel juhul võiks juhendamisega ehk rohkemgi teha. Kui isegi veel ei tea, mida täpselt otsid, siis on suunamisest palju abi.
Viimane käik energiakuuse alla on võimas, tunne nagu keegi sikutaks juustest ja peanahk tahaks kohe kolbast eemalduda. Ometi pole kedagi sikutamas, kas tõesti üks puu suudab seda? Vägev vägi! See töötab täiega. Midagi on muutunud.
Metsast lahkudes ja tsivilisatsiooni naastes maandun otse armsate lähisugulaste emadepäeva lauda. Mulle tehakse koht kahe pupsiku vahele, üks väike inglike saab just täna aastaseks ja teine mehehakatis on mõned kuud vanem. Mõlemad muudkui naeratavad mulle ja mina muidugi ka, sest lihtsalt nii hea on olla. Need väikesed olevused ei ole ju veel oma pärisolemust unustanud, nagu meie, suured inimesed. Me oleme ühel lainel, sellel, mis sõnu ei vaja, ehkki nad peaks mind kui haruldast inimest pigem võõristama. Selgub, et tüdrukutirtsul oli enne minu saabumist jonnituju olnud, aga see haihtus hetkega. Suured inimesed lauas küll teavad, et käisin mingis „imelikus“ kohas, kuid keegi ei söanda küsida, miks mul nii hea tuju on ja mis ma seal tegin! Mõjun vist kohtlasena, kuid mulle see meeldib ja mind ei häiri.
Lapsed on vahetud ja siirad, suured kardavad sellised olla, sest nad kardavad iseendale otsa vaadata, kuid õnneks tuleb neid siiraid suuri iga päevaga juurde.
Olen juba kaks päeva peale kursust võlumaal tagasi, et läbi teha tasakaalustamine, sest kursuse ajal kogetu on olnud hea ja lihtne ja usaldust tekitav. Sain kinnitust, et tahan seda proovida.
Järgmisel päeval autoga teel olles tekib ootamatult võimas soov maanteelt maha sõita ja mõni vaikne metsatee leida, et mediteerida. Olen juba õppinud oma sisetunnet järgima, ehkki mõistus vaidleb veel vastu, et pead tööle minema. Kuna soov on nii ehe, viib auto nagu iseenesest inimtühjale metsateele, mööda mahajäetud talukohast, ilma pingutuse ja otsimiseta, lihtsalt kulgedes. Kõik toimub nagu iseenesest. Peatun ja hakkan lihtsalt mediteerima. Seekord saan kiiresti kätte tunde, mida kursuse ajal ei suutnud veel kogeda. Lihtsalt väga hea on olla, keha on kerge ja tundub nagu vajuksin kogu aeg sügavamale. Silme ees hakkab korraks nagu pulseerima hele valgus ja seejärel muutub see lillakateks kujunditeks. Siiani ei olnud ma värve näinud. See on midagi uut. Jess! Tean, mille poole püüda.
Kursus ja tasakaalustamine kokku on andnud parema tõuke, kui oleksin osanud oodata. Tõsi, sellele on eelnenud mitu aastat tööd iseendaga ja palju õppetunde.
Puud tee ääres on teistsugused, isegi autoga mööda kihutades. Suur põld täis tuhandeid kollaseid võililli – imeilus, ei hoopis minu meeled on looduse suhtes ergemad kui enne.
Tänulikult naeratades,
Anu
saatmine...
