Hiljuti, selle lõikuskuu algul,oli mul väike juubel.Et tütar ja poeg omavahel salanõu pidasid,sain alles hiljem teada.Siinkohal võin teile päris avalikult öelda, et poiss oli küsinud “ei tea mida ema sünnipäevaks soovib?”.Tema õe s.t. mu tütre vastus oli ühene “Tervist”.Kaheldi siis, et kas seda ikka osta saab?Kingitusi ju ostetakse poest. Isegi eraldi kingipoed on olemas.see selleks.Lugu hakkab alles põnevaks minema. Minule ei öeldud eriti muud, kui oleksin 24.aug. kodus ja valmis natuke pikemaks sõiduks. Kohe turgatas pähe, et nüüd viivad laevaga Soome, kus ma (üks vähestest eestlastest) veel tõesti käinud ei ole.Seda suurem oli mu üllatus, kui Tallinnast, kenast sadamalinnast, kauge kaarega mööda sõideti.Vähehaaval avanes ka saladuste värav.Kohanimi , kuhu me kaardi järgi sõitsime, oli Jürist läbi Koppelmaa-nagu kuuldud, kuid ometi teadmata.Aukliku, vihmaveelompidega käänuline metsatee ei tahtnud kuidagi lõppeda.Mind paluti rahulik olla.Tundus, et see läks mul tõesti korda, kuid ei saa salata, et pisike ärevus oli ikka sees.Ja ennäe, lõpuks olimegi Tervendaja vanade hoonetega laialipillutatud imepärases Kuningriigis.Aga kuidagi tuttav tunne oli, et nagu kunagi ise oleksin siin olnud või filmilinal seda näinud.Suur sõbralik koer koos oma fantastilise peremehega ootas meid avasüli.Vahetades südamlikult terekäed ja vabandussõnu mõningase hilinemise pärast, võis raviseanss alata.
Lakaredeli puust nikerdatud pulgad ei naksunud jalataldade all, kuid põhud seevastu, kuhu pikali viskasin, krudisesid mõnusalt.Vahtisin suuri silmi püramiidi tipu teravikku, mis oli rohelise kangaga drapeeritud.Sulgesin mõnust ja rahulolust silmad. Tervendaja rahulik hääl hoidis mind täiesti ärkvel.Ja juba mõne aja pärast tundsin, et sõrmed surisesid; nagu soe elektrivool oleks neist läbi käinud.Nii ka jalgadega.Kummaline tunne,seda ei oska isegi täpselt kirjeldada.Selline siis see mediteerimine ongi…
Vestlesime paljudest asjadest.Otseselt ei käskinud ta mul murettegevatest probleemidest rääkida,aga et kui ma just soovin.Tegin seda oma lihtsal ja loomulikul viisil, nagu oleksin vestelnud oma ammuse tuttavaga.1,5 tunniga vabanesin pingetest ja sain uut puhast energiat juurde.Teised mu kaaslased olid samal ajal territooriumil olevatel kividel istunud ja väge juurde ammutanud.Selline imeline paik oli seal laante keskel.Ja usun, et minust saab hoopis teine ja mõistvam olend.Need argised mured,sain teada, pole üldse mured.Tähtis on, mis on su sees, kuidas sa end tunned.See ongi rahulolu,kui sa iseendast hoolid.Kolm sõna andis ta mu pühitsetud veepudelil kaasa:ARMASTUS,TÄNU,TERVIS
Need annavadki mulle jõudu edasi elada!Aitäh
Ella Kraav
Kui ma seda trükkisin,viskas ema veel paar luulerida ka paberile.
Sellest sõidust meelde jäänud
metsatee ja kurvid, käänud.
Lihtsus, siirus, süda hea-
nüüd ma tõesti seda tean.
Tähtis pole maine vara
ega naabrit varjav tara
Veelkord palju tänu teile
rõõmsa tuju lõite meile.
Tänud sooja vastuvõtu eest!
saatmine...
