Seisan ja silmitsen enese ette. Näen oran˛ikat, punakat, hõõguvat rada. See on sütest ja veel põlevatest okstest kujundatud peenar. Mõne tunni jooksul on mu silme all toimunud muutumine – halgudest ja okstest on saanud hõõguvad söed. Keskendun ja valmistun astuma peenrale. Sees on kergelt õõnes tunne. Peas toksib vaikne etteheide – pidid sa järjekordselt mingi supi sisse ronima. Lõket ettevalmistamisel jooksid tunded seinast seina. Tuli ma olen su sõber, ma täidan sind oma energiaga, sina mind enda omaga, me oleme sõbrad, me ei kahjusta üksteist. Kohe seejärel tundes lõkkest kiirguvat talumatut kuumust mõtlen, et peaksin täielik idioot olema kui vabatahtlikult sütele ronin.
Paari tunni jooksul lõkke ümber askeldades olen otsinud parimat meetodit süte ületamiseks, kuid midagi praktilist ja ratsionaalset, mis annaks 100%-lise garantii, et midagi halba ei juhtu pole ma suutnud leida. Tean, et keegi pole kunagi vabatahtlikult lõket ületades tõsiseid vigastusi saanud on olnud üksikuid õrnu kõrvetusi,mida perenaised ikka pliidi ääres saavad. Tean ka seda et kõik lõkke ületanud on kogenud mingit erilist eufooriat,mida siis tohutu energia ja õhinaga omavahel jagatakse ja seejärel soovitakse veel ja veel sama rada läbida. Tean ka seda, et inimesed kes on tulnud niisama vaatama tunnevad end kui pidulauast kõrvalejäetutena. Neis on justkui kerge kadedus ja kurbus tajudes katsumuse läbinute ülevoolavat rõõmu. Jääb vaid tegutsemisjuhis mida olen ennegi taolistes ettearvamatutes olukordades kasutanud. Lasen end lõdvaks. Palun kehal rakendada kõiki tema kasutuses olevaid ressursse ja seda tohutut sisemist tarkust mis meis peitub. Suunan pilgu üle süte teispool lõket kasvavale puule, hingan sügavalt välja ja astun otsustavalt hõõguvale rajale. Mõned sekundid 6-meetrisel oran˛il rajal on justkui kadunud. Tunnen kuidas suunurgad tõusevad üles, mind täidab eriline rõõm. Tunne, et minu võimetel on vaid need piirid mille olen ise seadnud. Minus on tahtmine teha midagi veel meeletumat. Tahaks röögatada õnnest, hüpata, visata hundiratast! Ma lasen neil kutsikarõõmudel keeda ja otsin enese sügavusest põhjust mis pani mind selliselt särama. Mingi aja pärast jõuab minuni selgus. Muutus mis toimus puudega põledes on toimunud ka minus. Olen põletanud midagi oma välimisest dekoratsioonist ja jõudnud lähemale sisemisele tuumale. Tajun, et olen hetkeks sisenenud oma kõige sügavamatesse soppidesse, vaadanud silma oma hingelätetele ja näinud, tundnud ning saanud osa üks olemisest kogu elava ja olevaga. Tajunud ühtsust universumiga. Olnud samas võnkesageduses kõiksuse kõrgeimate nootidega. Tean nüüd ka seda, et mul on iga hetk võimalik samasse seisundisse uuesti siseneda, kui vaid julgen, suudan maha heita oma sisemised ja välimised pidurid.
Sütelkõnnist saadud tugev eufooria kestis mitu päeva. Tean, et see ei kustu kunagi enam. Korra oma lätet tajunud jääbki see sulle teejuhiks elus.
Olen sütelkõndi korraldanud kümneid kordi,nautinud seda ise ja andnud sama võimaluse paljudele inimestele.
On esinenud kergeid kõrvetusi,mille kaalub üles rõõm ületada piire. Seegikord tulevad kohale paljud ”veteranid”.
saatmine...
