Tere ja head uut aastat, hea teekaaslane!
Aasta lõpp läks kiirelt. Nüüd paras hetk meenutada Kambodza matkal nähtut. See on korralikult kodusõjast ja genotsiidist räsitud riik. Siem Riep – linn kuhu saabusin oli Punase khmeeri diktatuuri ajal inimestest tühjaks tehtud. Sama saatus tabas ka teisi linnu. Kogu rahvastik aeti linnadest välja. Lubati elada vaid põllumajanduslikes ühismajandites.
Muuseumi piltidel oli näha tühje tänavaid, purustatud vaateaknaid, umbrohtu läbi asfaldi kasvamas keset linna tuiksoont. Nüüd oli seal toimekas lõunamaine linn. Täis sära, jalgrattaid ja motorollerid. Liikusid taksod ja velo- või rolleri rikšad. Linnas pole ühistransporti, bussi on võimalik vaid tellida. Turiste on nii palju, et kallimaid hotelle nende jaoks ei jätku.
Esimesel õhtul läksin vaatama üleujutatud maastikku ja vaiadel asetsevat küla. Alates oktoobrist on Kagu–Aasias kõvad vihmasajud. Novembri lõpuks need küll lakkavad aga sajad ruutkilomeetrid on endiselt üle ujutatud. Külla, mida läksin vaatama, pääseb ainult paadiga pikki jõge. Seal elab umbes 7000 inimest. Kool, politseijaoskond, restoranid, majad on kõik vaiadel. Hetkel oli vee sügavus 3-5m. Vee peal oli vaiasi näha ca 3-5 meetri kõrgusel välja ulatumas. Nii kõrgele tõuseb maksimaalselt tulvavesi. Küla ainuke ehitis kuival maal oli tempel. Selle jaoks oli kõrgemale kohale veetud täiendavat pinnast, et tempel kuivale jääks. Kogu elu käis paatidega. Inimesed püüdsid kala. Kasvatati kalamaime ja krevette. Vaiadel olevate restoranide umber olid ujuvates kastides krokodillid. Need olid mõeldud turistide eineks.
Õhtu lõpuks läksin paadiga päikeseloojangut vaatama. See oli suurepärane vaatepilt. Eestis liigub päike pikalt horisondi kohal läände, enne kui unele vajub. Kambodzas laskub otse ülalt alla.
Paarkümmend kilomeetrit ujuva küla juurde ja tagasi läbisin motorolleri tagaistmel. Rentisin selleks õhtuks rolleri koos juhiga. Odav ja kiire võimalus mudaste külateede läbimiseks. Nägin ka taksosi, mis sama teed kulgesid aeglasemalt kui jalakäijad.
Järgmine hommik rentisin jalgratta. Plaan minna Ankorvati templeid vaatama. Hommikul enne kl 5 äratus. Pool tundi kottpimedas sõitu. Siis hakkab vaikselt valgenema. Tohutu turistide vool busside, taksode, motorollerite ja jalgratastega liigub peatempli poole. See on tõsine palverännak, milles osaleb rahvast üle kogu maailma. Jõuan templi ette. Teisel pool 200m laiust tiiki, mis ringina ümbritseb kogu kompleksi on hommikuhämaruses näha hallikast kivist templit. Kogu ehitis on tasakaalus ja harmoonias. Üle kivisilla minnes tajun mõnusat õnne ja joovastustunnet. Olen kohal. Olen selles hetkes ja naudin templit, inimmassi selle õuel ja iseennast selles hommikus. Kõik ootavad päikesetõusu. Taevas hakkab muutuma kollakaks. Veel mõned minutid ja kogu laotus on justkui munarebu värvi. Selle kollaka taustal tulevad mõnusalt esile tumedad templitipud. Rahvas vaatab vaikuses. Umbes 15 minuti pärast on see etendus läbi. Päike tõuseb kiirelt kõrgele. Kollakad toonid kaovad. Lõpeb ka pidulik vaikus. Algab tohutu sagimine ja jutuvada. Pakutakse jooke, sööki. Rikkamatele turistidele renditud toole ja pinke, millel istudes päikesetõusu vaadati, korjatakse kokku. Grupijuhid hõiguvad inimesei kokku. Olen hetke lummuses. Jälgin inimmassi sellel kivisel õuel. Vaatan tiike, milles õitsevad lootosed ja peegelduvad templimüürid, ahve kes turistide vahel oma asju ajavad. See on ilus.
Lähen templi käikudesse. Täpselt templi keskel on tseremooniaplats. Väike turistide rühm on sinna kogunenud. Giid räägib selle koha väest, mida pidi ka tunda olema. Keegi ei taju midagi. Lähen selle seltskonna juurde. Ütlen, et tunnetame koos. Võtame ümbert kinni, hingame. Hetke pärast kõigume ühises ja templi väes.
Liigun rattaga edasi. Uurin kaarti. Iga mõne kilomeetri järgi on uus tempel, kompleks, bassein, tiik. Sõidan ringi vaid lühikeste pükstega. Päike silitab ning kõrvetab turja. Järgmine templi kompleks. Liigun rattaga edasi mööda liivast teed. See koht on vaikne, turiste pole hetkel näha. Jumalast alasti külalapsed ujuvad ja parvetavad tohutusuurel templitiigil. Võtan paljaks ja ühinen nendega. Vesi on soe ja mõnus. Ujun, lapsed hakkavad mind pritsima. Varsti on kohal ka turistibuss. Loomulikult hakkavad fotokad ragisema ja sähvima. Panen riidesse ja sõidan edasi. Järgmine templikompleks on osaliselt dzunglist välja raiutud. Seinte ja müüride vahel on tohutu suured puud. Juured on tunginud seintest läbi. Katused on nendega kaetud. Juured ületavad ja läbivad suuri kiviblokke, liiguvas sisse ja välja ustest ja akendest. Kõikjal turistid. Nad seisavad järjekorras, et end need juurte ja puude taustal pildistada lasta.
Liigun eemale turistidest. Sisenen dzunglisse. Juba sadakond meetrit metsa mines muutub tsikaaadide õrn sirin kreissae heli taoliseks vingumiseks. Kohati kõvemaks. Tiheda taimestiku vahel jätkuvad templi ehitised: müürid, hooned, tornid, kujud, väravad, basseinid… Siia pole restauraatorid jõudnud.
Mõtlen nendele ehitistele ja eestimaa tühjadele küladele. Meenub Tallinna lähistel Lollidemaa, sealsed üle mõistuse suured eramud, mis juba lagunevad. Ka siin on näha, et iga uus valitseja soovis eelkäijaid üle trumbata, kuid asja tegelik eesmärk kultusekohana jäi soiku. Templeid oli lõpuks nii palju, et neid ei suudetud korras hoida. Ehitiste korrashoiule kulutatud energia sõi ära väe, mis kiirgus nende struktuuri harmooniast.
Vanad eestlased olid targemad. Meie hiied olid kohad, kus loodus andis endast parima, et inimesed saaksid pühenduda oma sisemistele väärtustele. Hiis andis ühenduse oma sisemise tarkusega. Läbi selle jõudis kohale tunne üks olemisest kogu maailmaruumiga. Terviklikkuse tunne. Ilma ehitistele liigset energiat kulutamat. Ka lauluväljak on samalaadne koht. Minimaalsete vahenditega on loodud paik, kus kogu rahvas saab end õnnelikuna ja ühisena tunda. Oma rahva ja kogu looduga.
Liigun edasi. Kaardi järgi olen 37 kraadises palavuses läbinud umbes 60km. Tegelik distants on ilmselt pikem. Vaatan järjekordse templi kaunistusi. Raidpildid sõdadest, rituaalidest, tavaelust. 100 meetrit kivimüüri täis barreljeefe. Ühe kivipildi ette seistes näen erkrohelist madu minu poole roomamas. Ta vingerdab kiirelt minu suunas, libiseb läbi mu kergelt harkis jalge alt ja kaob kiviplaatide vahele. Pikkust on tal umbes üks meeter. Värv imeilus roheline. Justkui kevadised kaselehed. Tais nägin sama madu ühes koopas. Ta jahtis koopalaes päeval tukkuvaid nahkhiiri. See madu on nelja tärni roomaja. Kobra on kolme tärni kandja. Need tärnid tähistavad mürgi tugevust. Kui selline salvab, siis 15-20 minuti pärast on selle ilmaga asjad ühel pool.
Liigun tagasi ööbimiskohta. Siem Riepis hakkan söögikohta otsima. Enne püüab mind kinni naisterahvas, kes pakub masaazi. Tunnen, et peale päev otsa ratta tallamist kulub see ära. Siseneme salongi. Riided maha, sarong (so miskit seeliku ja saunalina vahepealset) ümber niute. Viskan pikali matile ja jään massaazi ootama. Natukese ajapärast tuleb massöör. Ta hakkab vaikselt mudima. Lasen ennast täiesti lõdvaks. Hingan sügavalt ja lihtsalt olen. Tasapisi lähen aga hoopis pingesse. Massöör kaldub üha enam erootilise massaazi radadele. Saan aru, et ta pole enam üksi. Mul palutakse selili pöörata. Keeran end ümber, avan silmad. Mu umber on viis jumalast alasti naisterahvast. Saledad, prisked, blondid, punapead ja ühesõnaga variante igale maitsele. Võtab muigama. Kohe hakatakse mulle selgeks tegema, et massaaziga on nüüd ühel pool ja kogu seltskond soovib mu seksuaalseid vajadusi rahuldada. Mina üritan selgeks teha, et tulin vaid massaazi saama. Nemad räägivad, et on miskit paremat varuks. Ütlen, et olen seda head ennegi saanud ja soovin korralikku massaazi. Nemad arvavad, et ma ei ole ikka nii head ja kambodza moodi saanud. Kui proovin istesse tõusta lükatakse lihtsalt kambaga pikali. Lubatakse kõik soovid täita. Asi ju lihtne – küsi ja sulle antakse. Müük käib päris agressiivselt. Viis naist on nõus endast parima andma ja mina tõrgun vastu.
Ütlen ok. Räägitakse rahast, ütlen ok, hind on tõesti hea. Tüdrukute kamp leebub. Ütlen, et laseme korra ennast lõdvaks, hingame koos. Paneme koos enesele käed kõhule. Kui oleme minutikese koos hinganud hakkan oma salasoove avaldama. Mind kuulatakse professionaalse huviga. Ütlen, et soovin jõulist vahekorda, midagi poksi ja maadluse vahepealset. Alguses tõrkusin vastu kuna tavaliselt on selline vahekord lõppenud kehavigastustega. Räägin, et seksi ajal olen aegajalt mõned ribid puruks löönud ja tüdrukute lõugu nihestanud. Samas pakun vajadusel haigla ja hambaarsti kulud kinni maksta. Ütlen, et olen väga rahul, kuna leidsin nüüd tüdrukud, kes on nõus kõik mu soovid täitma. Millegi pärast tõusevad piigad sellise jutu peale kiirelt püsti ja lahkuvad toast. Mina viskan mõnusalt pikali ja lõõgastun. Kuskil viie minuti pärast tuleb keegi ukse vahele ja küsib, kas ma sooviks lahkuda. Ütlen, et ei lähe ma kuskile, ootan teenendamist. Vähe aja pärast tullakse uuesti, jutt käib õllest, mille võin saada kui rahus lahkun. Ma ei joo õlut. Küsitakse, mida soovin, kui vaid lahkun. Küsin lassit, see on mingi india jogurti taoline jook. Õeldakse, et seda pole. Ütlen, et siis ootan teenendust. Kümne minuti pärast saan lassi, see toodi kõrvalt restoranist. Joon ära, naeratan ja lahkun.
Elus on tavalised olukorrad, kus sulle midagi peale surutakse. Sa üritad loobuda, kuid jõudu on vähe ja sulle aina määritakse midagi pähe. Tihti anname järgi ja saame suure jama kaela. Vahel on see vaid rahaline häving, vahel on see töö või elulaad pikkadeks aastateks. Kui oled kord sisse kukkunud tekib su umber võrgustik millest raske välja rabeleda. Juhtub ka nii, et me jääme lihtsalt eluga seisma. Keegi surub meile midagi peale, vastame sama suure jõuga. Üritame vastu suruda. Aga päris uut suunda ei vali. Miski ei muutu. Elu seisab. Justkui tahaks miskit uut, aga ise ka väga ei viitsi selle nimel pingutada. Ootame, et vastaspool väsib. Loodame, et talle tuleb mõistus pähe ja ta muutub. Oleme ta peale vihased.
Nii juhtub õppimise, peresuhete, laenude, tööga. Sellises olukorras on pall meie käes ja meie asi on leida miskit uut.
Mida teha kui oled sattunud sellise surve alla. Tihti me isegi ei taju, et oleme sellise supi sisse sattunud, või sattumas.
1. Võta iga päeva endale aega millal rahulikult mõtiskleda. Mine loodusesse, istu, pikuta. Tunneta hingamist, kuula looduse hääli, jälgi looduses toimuvat. Nii leiad tee oma sisemise tarkuse juurde. Saad aru, kus sa hetkel viibid. Korra kuus tasub aeg pikemalt maha võtta, vähemalt päevake endale. Tee selgeks kas kulged enda valitud teed.
2. Kui satud olukorda, mis ei sobi sulle, siis ütle kindel ei. Kui see ei aita siis…
3. Kui sulle sellel vaatamata jätkatakse surve avaldamist mine asjaga kaasa. Kui asi, situatsioon, loom, inimene jääb seisma, siis on teda väga raske liigutada suunas, mis sulle ei sobi. Oma seisaku ja survega ta peegeldab seisakut sinu elus. Näitab, et sa ise survestad ennast. Tuleb kasutada kavalust. Kui lased oponendil tunda, et asjad hakkasid talle sobivas suunas liikuma, saad hiljem juba lihtsalt suunda muuta. Kui hüppad sadamas paadist maha tiritakse sind kohe uuesti peale. Kui paadil on juba täishoog sees, on sind raske uuesti kätte saada. Näilist järeleandmist kasuta suurema muutuse planeerimiseks.
4. Käi ja vestle inimestega, kes säravad. Kes on vabad. Vaata ja kuula neid, võrdle endaga. Uuri nende käest, kas sa oled nende arust vaba.
5. Kui näed, et su elu kuskil seisab siis asu tegutsema juba täna.
ETTEVÕTMISED JAANUARIS
13.01-14.01 TEGUTSEN SAAREMAAL
http://www.hagal.ee/13-01-14-01-tegutsen-saaremaal/
23.01-24.01 Noore kuu matk Pesa talu ümbruses
http://www.hagal.ee/23-01-24-01-noore-kuu-matk-pesa-talu-umbruses/
06.02-07.02 Harmoonia Energia kursus – Kuidas õppida siseenergiaid tunnetama?
http://www.hagal.ee/06-02-07-02-harmoonia-energia-kursus-kuidas-oppida-siseenergiaid-tunnetama/
Naeratame,
Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid
*****
Kui Sa ei soovi uudiseid enam e-kirjaga saada, kliki siia ja vajuta “Eemalda mind”.
Kui soovid muuta uudiskirja saamise e-posti aadressi, eemalda praegune aadress saajate nimekirjast ning liitu teise e-posti aadressiga siin http://www.hagal.ee/uudiskirjad
saatmine...
