Hei hea teekaaslane
Kevad ja suve algus on mõnusalt kulgenud. Pööripäev ja matk seljataga. Jagan oma tegemisi Nepaalis.
Milarepa koobas.
Kathmandu. Lennuväljalt liiklusrägastikku. Miljonilinn haarab meid endasse. Igaühel on omad soovid ja taotlused. Minu eesmärk on kohal olla. Unustada pudi padi. Keskenduda endale. Hetkedel – siin ja praegu. Tajuda mida tunnen, näen, kogen. Kogu matka olin hetkes ja ei võtnud midagi käega katsutavat kaasa. Minust jäi maha palju mulle mittevajalikku. See mittevajalik oli vaid meeltega tunnetatav. Kõik mille leidsin oli mulle hindamatu. See hindamatu oli südamega tajutav.
Alustasime matka Syapuris. Liikusime Langtangi. Sealt edasi Chirkuri tippu. See on püha tipp, mis tihti mattub pilvedesse. Oma 5000m kõrgusega on ta küll päkapikk ülejäänud kas või 7000m kõrguste mägede kõrval, mida Nepaali territooriumil on vähemalt 90. Enamik neist nimetud. Nimed on mägedel ja tippudel, millel on kohalikele või maailmale miski tähtsus.
Chirkuri on suur puhastaja. Tal on oma tähendus kohalikele, ränduritele ja planeedile. Tema tipp meelitab neid, kellel siht midagi enamat kui igapäeva rutiinis askeldada. Tullakse kaugelt ja lähedalt. Mägi haarab su retkel tippu täielikult oma embusse. Kõik, mis on ülearune su energiaväljas kaob sinust mäkke rühkides. Üles sammumine on raske. Lumi, jää, särav päike, kuiv õhk, tuul, kaljune pinnas, järsk kaljusein. Silmad jooksevad vett. Kurgus ja rinnus kuivab. Astud sammu, puhkad. Liigud edasi neljakäpukil. Puhkad veel.
Meie alustasime hommikul kl 5 ajal. Öösel oli korralik lumesadu. Kõik on valge. Särab. Päike tungib su silmadesse otse ja lumelt peegeldudes. Paneb vee jooksma laugude vahelt.
Kõnnime üles poole.Tasakaal on niru võitu. Siin hakkad hingama teadlikult. Tunned kopse ja õhku. Saad aru, et sadakond meetrit allpool oli teine õhk. Paksem, rammusam. Kõndisid ja hingasid. Miski sinus sai oma hapniku koguse kätte. Nüüd on selleks vaja peatuda, teha paar hingetõmmet, et keha oma hapniku portsu kätte saaks. Samas on selles õhus mingi uus element. Õieti mitte uus, aga seda on külluses. Praana või vägi. Elujõud, mis saastunud ja konditsioneeri õhust kadunud, on siin suures koguses saadaval. Kui selle pingutuse juures suudad teha taotluse ja keskenduda oma energia ookeanile- Than tienile teise nimega harale või väepunktile, saad elujõudu talletada. Laadida praanat varuks selleks ajaks kui oled tagasi linnas. Nii et midagi on puudu ja midagi on palju. Sina valid millele keskendud ja kuidas oma võimalusi kasutad. Võtad seda, mida on ja ei virise puuduva pärast. Tasuks leiad endas midagi varem kogematut.
Sammume tipu suunas. Näed eesminejat, kes alustas sinust varem. Näed teda peaaegu tipus. Läheb kümme minutit, veerand tundi, pool tundi. Tipus teda veel pole. Üks hetk saabub teadmine, et need viimased meetrid venivadki nii. Kui ise sama kaugel, siis taipad, et kiirem tempo võib su tipu vallutusest päris priiks jätta. Ülepingutus selles kõrguses lihtsalt ei taastu enam seekord. Paar sammu. Ootad, hingamine taastub. Rinnus kipitab. Kuivus nagu kraabib. Vesi on otsakorral. Vast laskudes leiame mõne allika, kus pudelid täita. Jätame seljakotid sadakond meetrit enne tippu maha. Iga seljast visatud gramm teeb liikumise kergemaks. Käpuli ja püsti, aga edasi. Käes on viimased lauged meetrid.
Tipp on käes. Pilgu ees avanevad ridvad,mis on kõrgemasse kohta püsti aetud. Nende vahele on tõmmatud nöörid, mille küljes lehvivad värvilised palvelipud. Särav päikesepaiste. Ümberringi avarus. Vaikus sees ja väljaspool keha. Pulss lööb. Varsti hakkad kuulma tuule sosinat, siis juba valju juttu. Kaugemal kõrgemad ja madalamad tipud. Orud. Siinsamas paistavad juba Tiibeti mäed. Linnulennult ca 10km kaugusel. Teed mööda on Tiibetisse 17km.
Mäkke liikumine on sisemine võitlus. Füüsiline väsimus rõhub. Tahe sulab vaikselt ülesse. Sprinterid jäävad siin finisist kaugele. See on elu, kus vaja leida õige rütm ja tempo. See on oskus argipäeva saginas näha vaimsust igas sammus ja hingetõmbes. Oskus näha läbi materiaalsetest ahvatlustest ja tegutseda loojana. Kiirustamata.
Teed tippu alustasime kolm päeva tagasi. Eesmärk leida sisemine rahu. Valisime teekonnale enesekontrolli praktika, kus jälgime oma söömist. Iga toidukord on kui viimane selles elus. Järgmise eine teed juba uuestisündinuna. Sööd rahulikult. Närid iga pala aeglaselt. Lased toidu läbi imbuda tänust oma suutäie ees. Tunned oma hammaste all tuult ja päikest, vihma ja külma, mis kasvatasid vilja. Tajud põllumehe käte soojust ja küürus selga saagi kohal. Kasvad iga hetk koos oma toiduga. See on reaalsus,mis jõuab sinuni kui lood endas vaikuse ruumi. Koha, kuhu kõik hea on teretulnud. Sa võid aastaid mediteerida kaks või enam korda päevas, aga selle asemel võid alustada hetkes elamisega. Süüa, kõndida, hingata kohal olles. See on kõik. Rohkemat pole vaja, et oma elu särama panna.
See kerge pole. Tühi kõht paneb hambad kappama. Näen matkajaid, kes palvetavad enne sööki, panevad käed kokku. Järgmisel hetkel on nad tühja läikiva kausi ees. Toit on kadunud. Juba on keegi telefonis või mängib lõputuid mänge põgenemaks praegusest hetkest.
Targad aparaadid näitavad, et oleme tõusnud 28 tunniga 3500m ja kulutanud 8000kcl. See on teekond, kus sõlmitakse rahu endaga. Väiksed venitused. Õhtused ja päevased meditatsioonid. Energiarivi. Teadlik söömine. Elujõu hingamine. Kulgemine üksinduses. Suplus tormlevas mägijões. Äratus hommikuste päikesekiirtega, unne suikumine pimenedes.
Tee viib läbi külade asemetest. Maavärin 2015. Rusuvoolud, mis siis lahti pääsesid nõudsid karmi kümnist. Stuupad tähistavad mitmeid sadu kohalikke ja matkajaid, kelle teekond lõppes just siin. Ka mõnede eestlaste vaimud on siin oma viimsele teekonnale läinud. Külad on uuesti varemeist tõusnud. Aktiivne ehitus praegugi. Mõned kohad jäävadki tühjaks. Pole enam neid, kes ehitaks.
Oleme tipus. Väsimus kaob. Vaatepilt on ülev. Avarus. Oled kui unest ärganud ja tajud uut maailma. Palvelipud lehvivad. Üksik jäälind lendab pea kohal ja häälitseb. Viskame särgid maha ja laseme rinnust kogu ängi ja pinge. Seda vabaduse röögatust on kindlasti ka Tiibetis kuulda. Väsimus kaob. Kehasse voolab uus vägi. Rõõm silitab südant.
Hetk endale, sisevaatlus. Mõned fotod ja aeg on liikuda alla. Päike veereb õhtu poole. Kiirustada ei saa. Libedad kaljud, jää ja lumesula vesi teevad laskumise raskeks. Kohati on jalge all märg savikas rada. Jalg on pehme. Suur füüsiline koormus annab järgi. Keha jahtub. Paned vaikselt kõik seljast võetud hilbud keha ümber tagasi. Aga alla on ikkagi kergem.
Öösel ärkan valutavate silmadega. Päikseprillid oli kadunud. Sain korraliku päikse üledoosi. On tunne nagu silmad oleks liiva täis.Nägu ja kukal õhetab. Päiksepõletus on korralik. Silmad on udused ja jooksevad vett.
Järgmine hommik laskume allapoole. Kõigil omad probleemid päikese põletusega. Hetkes olemine ja üha paksemaks muutuv mägiõhk parandavad kõik haavad. Paari päeva pärast keerame ninad uuesti ülespoole. Ees ootab Lauribina-Gosaikunda kuru. Selles kurus on Budistide ja Hinduistide pühad paigad. Järved ja tipud. Juulis tulevad siia täiskuu ajal tuhanded inimesed üle maailma. Soov on leida rahu ja laadida ennast mägede väega- elujõuga. Juba praegu käivad selleks ettevalmistused. Püstitatakse ajutisi puhkepaiku palveränduritele.
Algul oli mägedes mu tempo kiire. Ego sai korralikult ära väsitatud, et ta ei esitaks mulle oma nõudmisi ja õpetusi. Nüüd kulgen aeglaselt. Rahus. Iga samm silitab emakest maad. Varbad vestlevad kiviklibu ja rohuga. Silmad, mis on puhastund, hellitavad tammede kõrguseid rodotendroneid. Uurivad sammalt, mis katab tüvesi ja taeva poole ronivad liaane. Kui peatun, on igal kivil ja puul mulle oma lugu rääkida. Ka minul on neile oma jutt varuks. See on nii hea. Kõik kõneleb sõnadeta. Ainult ego vaikib.
Loodus kostitab. Maasikavälu punetab kahel pool teerada. Minu tänulikkus ja armastus hellitab loodusande.
Olen Melancicanis. Käime ajutises kloostris. Vana ehitis hävis maavärinas. Ka siin uues kloostris on võimas vägi , mis mu sisemust toetab. Homme on viimane mägede päev. Midagi on veel puudu selles matkas. Üks salasoov tuksub südames.
Hommikul ootab meid meditatsiooni koobas. Põlvitan kalju südames. Vajun sügavale oma keskmesse. Tõusen ja hakkan väljuma. Keegi mees kummardab mu ees. Vastan samaga. Kas sa soovid külastada MILAREPA KOOBAST. Mis küsimus? Selleks ma siia tulin. Keegi ei osanud mulle seletada, kus see on. Mõni ütles, et see on maavärinas hävinud. Ma ei soovinud sellest unistusest isegi kaasmatkajatele rääkida. Tundus suht ebareaalne.
Lasen mehel seletada meie teejuhile, kus koobas asub. Olen nagu seitsmendas taevas. Suu kõrvuni, õnnetunne igas rakus. Lähen korra veel koopasse. Välja tulles soovin Milarepa koopast teatajale paar küsimust esitada. Teda pole. Otsin, küsin. Keegi pole teda näinud. Inimesed kellega ta justkui koos oli vaatavad mind nagu imelikku. Minu arust oli ta nende teejuht. Aga nemad pole sellist meest näinud. Nad käivad omapead. Keegi ei tea mehest midagi. Seisan, mõtlen, naeratan. On hea kui su teel on mõnusaid üllatusi. Võta need vastu, ära küsi, naudi. Kõik pole käega katsutav ja tuleb su ellu vajalikul hetkel.
Lähme liikvele Milarepa koopa suunas. Sinna on poole päeva tee. Koht asub kesk mägesi. Kõvad laskumised ja tõusud. Rippsillad ja rusuvoolude ületamised. Lõpuks oleme kohal.
Koopa juures on klooster ja stuupad. Ühe seina peal seisab silt. Milarepa koobas hävis täielikult 2015. aasta maavärinas. Ma ei taha selle mõttega leppida. Ühtegi inimest pole…
Selleks korraks küll. Varsti kirjutan edasi.
Ettevõtmised
Harmoonia matk 16.-20.07
Soovi korral võid alustada koos minuga päev varem 15.07 -21.07
http://www.hagal.ee/harmoonia-matk-2019/
MINU MATK ALGAB PÄEV VAREM. 15.07 lähen Balti jaamas rongile
kl 17:56 ja sõidan Aegviitu. Sealt alustan jalgsi Paukjärve suunas.
Kes soovib võib ühineda ka Aegviidus.
Nepaali pilte vt siit:
http://www.hagal.ee/pildid/pildid-alates-2017/
Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid
*****
Kui Sa ei soovi uudiseid enam e-kirjaga saada, kliki siia ja vajuta “Eemalda mind”.
Kui soovid muuta uudiskirja saamise e-posti aadressi, eemalda praegune aadress saajate nimekirjast ning liitu teise e-posti aadressiga siin http://www.hagal.ee/uudiskirjad
saatmine...
