Hei hea teekaaslane
Koopa juures on klooster ja stuupad. Ühe seina peal seisab silt. Milarepa koobas hävis täielikult 2015 aasta maavärinas. Ma ei taha selle mõttega leppida. Ühtegi inimest pole ümbruskonnas. Lõpuks leiame ühe munga. See juhatab kuskile. Koobast ikka ei leia. Loobumismõtted kipuvad levima. Hakkan oma tunde järgi läbi ehitusprahi ja tellingute kuskile kaljude vahele pressima. Silme ees näen rohelist laiku, mis maapinnal mu ees liigub ja teed juhatab.
Seal ta on – Milarepa koobas.
Milarepa mediteeris ja tegi siin läbi umbes viie aastase üksinduse retriidi ja meditatsiooni. Kaotas enamuse oma kaalust. Sõi koopa jalamil kasvavaid nõgeseid, mis teda jubedal kombel kõrvetasid. Sellest söögist muutus ta üleni roheliseks. Riideid tal peale niudelapi polnud. Lõpuks sai ta kontakti oma keskmega ja jõudis valgustatusse.
Mõned inimesed on koopas. Palverändurid. Mõne aja pärast nad lahkuvad. Istume, mõtiskleme, kuulame munga palveid ja laulu. Ta lehitseb ribaraamatut ja loeb sealt midagi ette kohalikus keeles. Siis ta vaikib. Laulame koos OM-i. Keegi meist hakkab kõrgemas vibratsioonis kõikuma. Lõpetan mõtlemise, meditatsiooni ja lihtsalt olen. Silme ette tuleb roheline kogu. Milarepa värv. See haarab mu üleni endasse. Kukun ette põrandale, õieti kaljule. Otsaesine ja peopesad tunnevad soojust. Tajun, et see soojus siin on Milarepa istumisest. Silme ette tekivad pildi, nägemused. Näen tohutu suurt ratast. See muutub justkui sfääriks, mis keerleb. See on aeg ja olemine, mille sees me elame. Näen ka ennast selles sfääris. Ratas liigub – aastad, aastasajad lähevad. Ratta sees toimub mõttetu rabelemine. Tegutsemine eesmärkide nimel, mis ei tee sind õnnelikuks, aga seovad su tegevustesse, mis ei lase näha tõelist vabadust ja õnne. Selles saginas hävib loodus ja sisemine sära. Kaob ühendus ilmaruumi ja loojaga igaühes meist. Aegajalt hüppavad mõned inimesed rattalt maha. Iga sajand 3-4 inimest.
“HÜPPA!” – kuulen kuidas Milarepa seda lausub ja vaatab mulle otsa. Miks mina, kas ma pean, ma pole valmis, mingi aja pärast ehk. Vaja veel harjutada. Mõtted liiguvad, pea kumiseb, miski liigub sügaval minus. Milarepa ütleb, et keegi ei pea ennast nii piinama ja hävitama nagu mina. On märksa lihtsam tee enda keskmesse jõudmiseks. Naudi oma olemist ja ela hetkes. Kas sa näed kedagi kes on valmis hüppama? EI. Ma ei näe kedagi.
Keegi PEAB hüppama. Muidu süsteem hävineb. Tasakaal kaob. Milarepa vaatab mind.
Miski liigub minus. Tunnen, kuidas sisemine laps, kes ei mõtle, aga tegutseb ärkab minus üles. Kõhedus ja hirm on südames, aga tahtmine sirutab tiibu. Mahe tuul puhub näkku. Tunne on nagu lennuki ukse peal enne langevarju hüpet. Seda olen ma teinud. Kümneid ja kümneid kordi. Naudin seda tunnet. See juba on mõnus. Hüppan. Keha vapub, väriseb, võngub. Tasapisi rahuneb. Kuskil teises maailmas kuulen õrnalt, kuidas munk ütleb, et soovib lõunale minna. Milarepa sõnab mulle, et ta võib ka 100 aastat söömata olla. Sina tee oma asi lõpuni.
Võngun edasi. Lõpuks keha rahuneb. Vaikus. Rahu nagu kuuvalgel pärast tornaadot.
Kuulen sõnu: “Mine, mis sa ootad?” Tõusen, kõigun, kõnnin. Kõnnin tagasi, võtan sandaalid. Lähen. Keegi küsib midagi. Räägime hiljem. Praegu katsun endaga hakkama saada.
Oleme tsivilisatsioonis tagasi –Kathmandus. Elame hotellis Thamelis. See on poodide ja restoranide linnaosa. Siin võid osta kõike ja tellida teenuseid, mis panevad ennast täielikult unustama. Liigun linnaossa, mis on vaid kohalike päralt. Ostan kohalikult toitlustajalt riivitud ja taignas rullitud juurvilju. Need küpsetatakse õlis. Kümmekond pallikest pakitakse ajalehe paberisse. Paber muutub kohe rasvaseks. Hinda pole ollagi, aga maitse on oivaline. Vahetan aegajalt kätt, et kuumad rullid nahka ei kõrvetaks. Liigun sihitult. Soov on sulanduda ühte selle linna rütmiga. Saada osaks selle hingusest.
Kõnnin läbi hoovide, põiktänavate, kangialuste. Jõuan kauba tänavale. Siin on hunnikus hiina teksad. Inimesed võtavad tänaval püksid jalast ja proovivad suurust. Mina ka. Ajan püksid maha. Minu shortsid maanduvad teksahunniku otsa. Taskutes on pass, mobiil, rahakott. Vastavalt sellele kuidas teksasi sorditakse ja tiritakse liiguvad mu püksid ringiratast kuhja otsas. Kaubaks ei lähe. Raha ja asjad lähevad koos pükstega uuesti jalga. Liigun edasi.
Kõrvus on miski kumin. Väike surve peas. Miski on tulemas. Jõuan väljakule. Istun uimastava maitseaine koti otsa. Söön edasi oma toitu. Linnud istuvad traatidel. Koerad liiguvad inimeste vahel. Müüjad hõiguvad ja pakuvad kaupa. Lapsed mängivad sillutisel või tolmus. Hääled, helid, lõhnad, valgus, vari, maitse – kõik sulab ühte, lainepikkused ühinevad. Vikerkaar saab tervikuks. Ma kuulen võimsat OM-i. See jääb kestma. Keha võngub selles, silmad näevad, keel tunneb, peopesad tajuvad. Olen ise see OM. Tervik kõigega. Tõusen, tõstan käed pea kohale, vaatan päikesesse ja keerutan. Nagu viie tiibetlase alguses. Seisatan lõpuks. Mu seljataga seisab motokas. Ees on veloriksa. Jalgratas puuviljadega otsib teed ümber minu. Keegi ei tõuka, ei aja mind ära.
Istun kotile. Minus oli tunne nagu enne uinumist. Oled kuskil ära, aga samas miski on kohal. Sa nagu kuuleks hääli ja näeks heledamat valgus. Aga päris mängus sees sa pole. Sa justkui oled ja elad kaasa, aga päris täpselt ei tea mille või kellega sa liitunud oled. Pole seda suurt teadvust, mis juhiks. Oled eikeegi, kes arvab, et teab kuhu liigub. Nüüd olen ärganud. Aga ei tea ikka, kus olen. Kõik on võõras. Tundmatud tänavad. Teen taotluse – hotelli. Hakkan liikuma. Ma ei tea suunda, aga ma tean,et olen õigel rajal. Näen kaht koera magamas. Päikse käes, täielikult lõõgastunud. Tuleb motikas. Pidurdab suht järsult. Oleks äärepealt üle ühe koera jalgade sõitnud. Varba otstega lükkab mees motika tagasi. Laveerib ümber koera jalgade. Sõidab oma teed. Ta EI ÄRATA KOERA, EI AJA KOERA MINEMA. Koeral on oma õigus. Nagu mul oli õigus keerutada kõige kitsamas koha. Miski pole seadusega paigas, aga kuskil on õiglust ja soovi arvestada teistega. Seda on külluses. Veel jagub. Meil on seadused ja õigused. Soovi arvestada – seda jah võiks enam olla.
Lähevad hetked. Koeri vaadates saan aru, kus ma olen. Nii selles linnas, kui kogu oma eluga. Liigun, seisatan. Võtan kotist vett ja joon. Seda ma ei unusta.
Head Arvestamist ja õiglust!
Ettevõtmised
Augustis oli matk Soome Repovesile – kaljude ja samaani kivide maale. Külastasime ka kivikirnude hiit. Sellest kirjutan veidi aja pärast pikemalt septembris. Tuleb pööripäeva matk 20.-21.09.
Vietnam 2019 sügis. 2-3 nädalat soojas paradiisis oktoobri lõpp – november.
http://www.hagal.ee/vietnam-2019-sugis-2-3-nadalat-soojas-paradiisis-oktoobri-lopp-november/
Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid
*****
Kui Sa ei soovi uudiseid enam e-kirjaga saada, kliki siia ja vajuta “Eemalda mind”.
Kui soovid muuta uudiskirja saamise e-posti aadressi, eemalda praegune aadress saajate nimekirjast ning liitu teise e-posti aadressiga siin http://www.hagal.ee/uudiskirjad
saatmine...
