Hei hea teekaaslane.
Jätan nastiku rahule. Ronime paari kaaslasega kõrgusesse kaljudele. Siit avaneb võrratu vaade all laiuvale järvele ja metsale. Käänuline järv. Peegelsile, ühegi virvenduseta. Kaldal kasvavad puud. Nende peegeldus vees on on perfektne. Ladvad vees ja juured kaldal. Nii nad tagurpidi peegelduvad. Miski teadvuses keeldub seda pilti vastu võtmast. Pea hakkab ringi käima. Tunned et oled kui musta augu lävel. Veel hetk ja sa lendad sellest kohast võlumaailma. Nagu Alice imedemaale. Tegelikult sa ei lenda. Sa oled juba aastaid selles võluilmas. Ainult igapäeva sagina torm su peas ei lase seda maailma sinu sees ja su ümber toimima. Nüüd kui vaikus on sind end võimusse saanud tajud kogu olemusega imelist planeeti, millel on nii palju avastamata voorusi, mida tunnetada.
Istun ja lihtsalt olen. Vahepeal mõned sõnad kaaslastega. Vaikus. Vaikus. Vaikus. Aga midagi toimub. Tunnid on möödunud. Juba vähemalt kolm kella järgi. Valgus muutub. Pimedus tuleb lühikeste sammudega ja vaatab meid. Alt laagripaigast kostavad kulisevad sammud kruusal. Neid ei tohiks sellise kauguse peal kuulda olla. Aga kostab.
Toome magamiskotid ja heidame magama siiasamasse kaljudele. Kümnekonna meetri tagant kuuled kellegi hingamist. Tähed pilgutavad silmi. Pilv, mis neli tundi tagasi oli pea kohal tukub sealsamas. Ta peegeldus on vees selgelt näha. Hommik. Päev ärkab. Tuul tõuseb. Väline vaikus kaob päeva hingetõmmetes. Vaikuse laps, kes meis ärkas, on tegevuses. Ta ei lase kõrvalisel müral meid meelerahu teelt eksida. Selleks, et olla oma keskmes ja harmoonias, ei pea tingimata olema vaikus. Sama võid kogeda ka müras ehitusplatsil või liikluses. Suurlinna saginas. Minu jaoks kõige raskem on keskmes olla kaubanduskeskuses. Ka seal on see võimalik. Lihtsalt vaja endas midagi üles leida, mis magab.
Jooksen. Keegi on matkaseltskonnale lisaks tulemas, jooksen neile vastu. Ülakeha ja jalad paljad. Mägedest üles ja alla. Õhk pahiseb kopsudesse ja välja metsa. Üks hetk peatun. Tean, et minust vasakul on kivi. Shamaani kivi. Ma ei vaata sinna poole. Vihm on lõppend, päike särab. Shamaani kivid on sellised rahnud, mis ise pole maapinnaga kontaktis. Nad
lesivad kolmel neljal väiksemal kivil. Nagu autod ratastel. Suure rõhu all on nii öelda rattad, alumised kivid pinges. Kui neid koputada, siis tekib helin. Kivid helisevad erineva tooniga.
Jah, vasakul on shamaaani kivi. See on deja-vu. Ma tean, mis juhtuma hakkab, mul pole sellest pääsu, aga ma ikka seisan ja lükkan asju edasi. Imbun läbi hetkest, mis praegu kestab. Rohutirts lendab mu rinnale. Kõnnib ja jääb peatuma. Ta lõõgastub. Laseb oma
tundlad või katsesarved alla. Katsub rinda. Õrn kõditus on tunda. Hingan sügavalt. Tirts tõstab järsult sarved. Ta on ettevaatlik ja jälgib mis toimub. Mõne aja pärast ta lõõgastub uuesti. Tundlad kombivad mu keha. Ka mina lõõgastun. Tajun kuidas tundlatest jõuab miski mu südameni. Ma sulan ühte oma keha, rohutirtsu, hingamise ja selle hetkega.
Tirts hüppab ja lendab minema. Kiired tiivalöögid kannavad ta minust eemale.
Vaatan kuidas päikeses ta tiivad lehvitavad. Tiivade kiiretest löökidest tekib vikerkaar. Rohutirts võtab kõrgust. Lennu trajektoor muutub ja võtab suuna sinna, kuhu ma ei soovi vaadata. Vikerkaarevärviline kaar joonistub minust shamaani kivini. Ta maandub kaljule. Aeglaselt sean sammud kivi poole. Ma tean, mis juhtub ja see pole meeldiv. Toetan käed kivile, hetke pärast on mu otsaesine seal, kus tirts maandus. Natuke muudan käte asendit. Justkui silun kivi. Toimub plahvatus. Välk, mis tuleb kivist, lööb mulle pähe ja läbistab kogu keha. See on. See on midagi niisugust, mis pole mugav aga kui ta on toimunud, siis pole enam sind ega maailma, mis oli hetk tagasi.
Kivi on tuhandeid aastaid kogunud endasse väge. Ta jagab seda inimesega, kes tuleb õige koodiga. Teab salasõna. Õieti inimene ise on see salasõna. Nagu mesilane, kes tunneb ära õige taime ja saab sealt kätte nektari. Mu silmade ees jooksevad värvilised pildid. Näen lilli õitsemas. Sel kevadel sadas vihma Atacama kõrbe kõige kuivemas piirkonnas. Viimane sadu oli seal sadakond aastat tagasi. Kohe peale sada läks kõrb õitsema. Ilu oli ennenägematu.Paari päevaga olid lilled õitsenud, viljad valminud ja seemned mullas. Õieti liivas. Keegi ei tea millal tuleb järgmine sadu, et need seemned kasvama saaksid minna. Eelmised seemned ootasid ja kogusid oma väge aastakümneid.
Mina istun kivi najal. Välgu ebameeldiv rabak, mis mind tabas, on läbi. Tunne on
nagu peale sauna või meditatsiooni. Kas ikka on? Hetk on teine. Meditatsioon annab rahu ja uue fookuse. Meie asi on see ära kasutada uute sammude astumiseks. Tajuda elus asju, mida oleme kümneid kordi teinud ja ummikusse jooksnud. Vihastanud, kurtnud, süüdistanud. Näinud vigu teistes ja maailmas. Nüüd on see koht, kus käituda teisiti. Võtta vastutus endale. Öelda välja. Astuda ellu uuel moel. Jätta maha see, mis väikseks jäänud.
Hingan, olen. Aeg seisab. On tunne nagu putukal, kes kevadel oma kestast välja poeb ja asub maailma avastama. Kõik on muutunud ja uus. Avastamist väärt. Nii palju põnevat. Mööduvad hetked ja saan aru, et teadvus käitub kuidagi teisiti. Mingi sügavus on tulnud juurde. Ma mõtlen ja tajun ennast kui suure pildi osa. Terviku tunne on tekkinud. Arvasin seda ka enne tajuvat, aga nüüd on see tunne kuidagi väljaspool mind. Kui enne tuli läbi ego filtri, siis nüüd on see kadunud. Tundub nii. Kergus on olemises.
Matka lõpp. Juturing. Kõigil on hea tunne. Keegi lausub kuldsed sõnad – sain aru, et maailm ei lõpe nutiseadmes. Midagi hoopis avaramat ja imelisemat avaneb siis kui silmad ekraanilt lahti rebid. Ma mõistan nüüd tunnet, mis sind metsa veab.
Rahu Sulle.
Ettevõtmised
Pööripäeva matk 21.-22.12.2019
LEIA AEGA ENESE JAOKS, LIHTSALT OLEMISEKS, MITTE TEGUTSEMISEKS.
PEATU, KUI TULEB MISKI SUNDUS JA TUNG ESIPLAANILE.
21.12 kell 19:00-19:30. Koguneme Pesa talus. Vaatame lõket. Istume küünis
või püstkojas. Lõõgastume. Läheme metsa. Mediteerime, tasakaalustame energiad. Tegeleme energiakeskustega. Kõnnime vastu pööripäevale. Kõnd on aeglane. Pikalt,
pikalt oleme hetkes.
http://www.hagal.ee/pooripaeva-matk-21-22-12-2019/
Vietnami matka pildid
https://www.youtube.com/watch?v=Fv0R46i2QLY
Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid
*****
Kui Sa ei soovi uudiseid enam e-kirjaga saada, kliki siia ja vajuta “Eemalda mind”.
Kui soovid muuta uudiskirja saamise e-posti aadressi, eemalda praegune aadress saajate nimekirjast ning liitu teise e-posti aadressiga siin http://www.hagal.ee/uudiskirjad
saatmine...
