Üks unistus sai teoks

Elan iga päev loodusega käsikäes aga ei ole varem lageda taeva all ööbinud.

Seekordse matkaga sain selle kogemuse võrra rikkamaks. Usun et need hetked jäävad minusse püsima. Seetõttu oli just see öö minule eriline, üksinda ei oleks ma seda iialgi ette võtnud. Olime oma tegevuse lõpetanud ja igaüks end meie suurele vesivoodile sisse seadnud, jäimegi öö rüppe kõik koos ja igaüks omaette oma mõtetega. Olin teinud valiku et minu matkavarustusse kuulub vaid vihmakeep, siis seda kasutasingi oma magamiskotina. Täiskuu jäi puude varju, imelisel linnulaulul ja sääsepirinal oli uinutav mõju. Siis tekkiski tunne et kõik oleme üheks sulanud ja inimestena olime metsas sel ööl kõige väiksem osa. Me hingasime ööga ühes rütmis. Olles sellises mõtlevas, unelevas, kuulavas, olevas, uinuvas seisundis mõned tunnid olnud mõistsin et ka ekstreemsete oludes saab olla väga turvalises keskkonnas. Olles teinud väikese jalutuskäigu jagasin neljajalgse sõbraga aega ja shokolaadi.

Et päikesetõusuni oli veel aega otsustasin seda kasutada magamiseks. Ei lasknud häirida end sääskedest, mõeldes, et ka nemad tahavad soojust, ei häirinud niisked riided ja jalanõud ega märg ja külm küljealune, sest olin osa loodusest. Sel hetkel olin mina ja minu kest mis lamas metsa all, kuni kostis nii tuttav ja imeline parmupilli heli, mida jäin äratuseks nautima…

Minu suur tänu ja austus matkakaaslastele ,teejuhile ja sellele ööle.