VESI MEIE ELUS

Kogu elu  kestel me omandame erinevaid oskusi. Õpime lugema, arvutama, kuduma, maalima jne., kuid me ei õpi kauem elama. Taga ajades positsiooni ühiskonnas, raha või naudinguid me kulutame ära oma jõu, koos sellega aga ka tervise, naiivselt arvates, et see on antud meile igaveseks. Ja alles tervist kaotades mõistame selle väärtust. Seepärast me ei hakka ootama, millal tuleb selle probleemi tähtsuse mõistmine, vaid õpime olema terved.

VESI  MEIE  ELUS

Vesi on elu häll. Elu tekkis vees ligi 3 miljardit aastat tagasi.

Miks ja milleks on veele pühendatud nii palju tähelepanu? Aga sellepärast, et vesi on kõige harjumuspärasem aine Maa peal.Ligikaudu 70% Maa pinnast on veega kaetud. Me lihtsalt ei pane seda enam tähele. Planeedil eksisteerib enam kui 5,5 miljonit liiki elusolendeid. Kõik nad joovad üksnes vett.

Inimene on tegelikult hingestatud vesi:
vere koostises on vett 85%,
lihastes 75%,
südames 75%,
ajus 85 %,
kopsudes 86%,
luudes 22 %.
neerudes 85%,

Juba seetõttu vajab keha vett iga päev ja tavatingimustes ei suuda veeta elada mitte kauem kui 6-12 päeva.

Vesi on makrotoitaine ja samas ka universaallahusti.See tähendab, et vees lahustub rohkem aineid kui üheski teises teadaolevas lahustis.Paljude ainete puhul polegi organismis esmatähtis mitte nende lahustumine, vaid hoopiski võime vett sisuda.

Vesikeskkonnas toimub seedumine,imendumine,paljudes kehas toimuvas reaktsioonides on vesi üks lähteainetest.

Vesi loob ka raku sisekeskkonna: ta kindlustab rakusisese rõhu abil raku kuju.. Vee suur soojusmahtuvus kaitseb rakke ülekuumenemise eest, osaleb normaalse kehatemperatuuri hoidmisel (higistamine) ja aitab välja viia ainevahetuse lõpp-produkte.

Vesi osaleb ka kehavormide säilitamises, kindlustab sileda naha, vesi (pisarad,sülg) uhub ära ja lahjendab ärritavaid aineid. Liigestes leiduv veerikas võie vähendab nende liikumisel tekkivat hõõrdumist. Ka embrüonaalareng toimub veerikkas keskkonnas.

Maitse tajumine on võimalik vaid vesilahustuval kujul, samuti viiakse sisekõrvas õhuvõnked üle veepõhise lahuse vedelikuvõngeteks.

Tarbitav veehulk sõltub kliimast, east, tööst, terviseseisundist ja  teistest näitajatest.Me kaotame pidevalt vett uriini, väljaheite, hingamise ja higistamisega. Veekadu suureneb soojas kliimas ja füüsilise aktiivsusega. Kõige tähtsam on hoida organismi veetase tasakaalus – kõik, mis kaotatud, tuleb tagasi saada. Normaalse ainevahetuse korral on organismi veebilanss tasakaalus.  Janu tekib inimesel reeglina siis, kui organism ei saa piisavalt vett, vedeliku kadu on suur või kui toiduga on organism saanud liiga palju mineraalsooli, eriti keedusoola.Kusjuures janu ei ole esimene signaal veetustumisest, vaid 4-5. Pea 50% haigustest on tingitud vähesest veest

Esmased ilmingud keha veepuudusest ilmnevad juba siis ,kui organism on vee arvelt kaotanud 2-3% kaalust.

Laste, eriti imikute veevajadus on väga suur -100-140 ml vett 1 kilo kehakaalu kohta. Vanuse kasvades veevajadus väheneb.Täiskasvanu vajab ööpäevas 30-35  grammi vett ühe kilogrammi kehamassi kohta. Vanuritel on siiski veevajadus suurem, kuna nende lihased kaotavad kergemini vett. Lisaks sellele on vanematel inimestel janutunnetus nõrgenenud, mis võib panna ohtu nende  tervise.

Põhikogus  veest saadakse toiduga: puu- ja köögiviljadest, suppidest, teest, kohvist, mahladest ja muudest jookidest.. Tavalise segatoidu veesisaldus on ca 60%, sest enamik toiduaineid sisaldavad rohkem kui 50% vett. Umbes 0,35 liitrir vett päevas toodab organism ise.Puhast vett on soovitav tarbida 1 liiter ehk 5 klaasi päevas ja eelistada tuleb maitsestamata vett. Väga tähtis on kinni pidada õigest joogireziimist. Hommikul on vaja juua  mõnevõrra rohkem vett, selleks, et luua organismis vedeliku varu.

Meie eluspüsimise olulisim aine tekitab aga hulgaliselt küsimusi,mis panevad isegi kõige harituma inimese kukalt kratsima. Millist tähendust omavad meie igapäevaelus hiljutised teadusavastused seoses vee molekulstruktuuri, filtrite, pH, ionisaatorite, mineraalide ja palju muuga?

Nende kõikide vett puudutavate küsimuste taga peitub lihtne tõsiasi,et suuremalt osalt meie planeedi veelt on riisutud tema elujõud.  Vesi  ei sisalda enam neid tasakaalustatud koostisosi ja energeetilisi komponente, mis on vajalikud selleks, et ta saaks elu täiel määral toetada. Kui aga veel puuduvad tasakaal ja elujõud, siis ei ole neid ka meil. Paljude tänaste hädade põhjuseks ongi asjaolu, et me ei ole aru saanud, milline on tegelikult meie suhe veega.

Ja siin on see koht, kus teadlaste arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Ühed ütlevad, et vett tuleks juua palju rohkem, toidust  saadavat vett ei tohiks üldse päevase veevajaduse rahuldamisel arvesse võtta. Teistel on risti vastupidine arvamus.USA teadlased soovitavad  vett juua lausa 3 liitrit päevas, Jaapani teadlased aga naeravad selle peale.

Vene arst Olga Butakova kirjutab 90-aastasest vanaprouast, kes joob ööpäevas ainult 600 ml vett. Ta tegi sellise triki: heitis selili üle laua, tema jalgu hoiti kinni, et need õhku ei tõuseks. Vanaproua  kallutas end taha kuni puudutas kätega maad ja tõusis taas püsti. Mitte keegi noortest sportlastest ei suutnud järele teha.

Kord läks ta 75-aastasena jala läbi Kara-Kumi kõrbe, kaasas vaid 1 liiter vett. See on ka tõestuseks, et vanus ei ole üldse määrav tegur, et olla terve.

Butakova arvamus on selline, et vett tuleb juua niipalju, et lahustada-lõhustada toit ja välja uhtuda mürgised ainevahetusjäägid.

Kui süüa liha, kala, muna,  pagaritooteid, vürtsikat, teravat, soolast, siis tuleb ka palju juua. Kui aga süüa puu-ja juurvilju, siis vähem.

Kui harrastada lahustoitumist, on ka päevane veekogus väiksem.Taimetoitlased ei vaja samuti 1,5 liitrit vett. Asja eest teist taga pole vaja oma keha ülearu “läbi pesta”, pealegi ei ole magu võimeline töötlema liigset vedelikukogust.Rohke ja ülemäärane vee tarbimine koormab südant ja neerusid.

Inimesel ,kellel on pikemat aega olnud vee puudus, jääb nii õelda veepuuduse häire signaal põlema. See põleb kuni ta väljalülitada. Selleks on vaja soolestik läbi pesta, teha klistiiri veega. Peale klistiiri saab organism aru,et olukord on muutunud. Keha hakkab ka küsimustele õieti vastama.Vahel on vaja klistiiri teha mitmed korrad järjest paari päeva või isegi nädala jooksul. On olukordi ,kus  vaja kasutada ka õli klistiiri tegemiseks.

Mõtle mida teeb sinu signaallamp.

Millist vett juua?

Puhas vesi on maitsetu ,värvusetu, lõhnatu vedelik. Ta on võimeline kristalliseeruma erineva kujuga kristallidena olenevalt vee struktuurist ja kristallisatsioonitsentritest.

Vihmavee struktuur oleneb ilmastikutingimustest ja õhus leidub alati aineosakesi, mis kristallisatsioonitsentriteks sobivad. Looduslik vesi sisaldab  alati lahustunud mineraale ja vahel ka orgaanilisi ühendeid. Destilleeritud vesi on vaba igasugustest lisanditest ja ei moodusta kristallstruktuuri.

Kraanist voolav vesi on kaotanud oma tervistavad omadused. Vee elujõu on riisunud voolamine pikkades,sirgetes torudes, töötlemine veepuhastusjaamas, saasteained. Vee omadusi kahjustavad vahelduvvool,raadiolained, radarikiirgus, mikrolained jne.

Vältida tuleks plastanumate kasutamist vee hoidmiseks, sest plastmaterjalides sisalduvad arvukad toksiinid pääsevad materjali paindumisel ja liikumisel tasapisi vette.

Õnneks saab veele tagasi anda elu, mille tehismaailm on temalt võtnud. Kõigepealt tuleb veele tagasi anda talle omane korrastatud struktuur. Seda aitavad teha kuldlõikelises proportsioonis karahvinid, munakujulised anumad,.Muna kuju loob omaenda energiakeerise. See hoiab energiat liikvel.

Keerist võib tekitada ka käsitsi segades.Sel juhul tuleb liigutada vett mitu minutit mõlemas suunas. Võib segada ka kaheksakujuliste liigutustega, mis veelgi rohkem ergastavad vett.

Lihtne meetod vee struktureerimiseks on tema vahepealne külmutamine. See meetod põhineb vee  omadusel moodustada külmudes puhta jää kristalle. Seejuures vesi temas lahustunud soolade ja kahjulike ainetega jääb väljaspoole kristalle ning vastavalt jääkoguse suurenemisele muutub järjest väiksemamahuliseks ja kontsentreeritumaks “soolveeks”.

Võib valmistada ka ränivett mille joomine parandavat kõikide organsüsteemide tööd. Igal tarvitajal saavat korda just see, mis on valesti (kõrge vererõhk, kõrge veresuhkru sisaldus jne). Kuigi tänapäeva teadus tunnistab, et räni täpne bioloogiline toime ei ole veel lõpuni uuritud.

Kui vesi on struktureeritud  ehk vedelkristalses olekus ,toimetab ta energiat ja informatsiooni edasi palju kiiremini ja moonutusteta. Ta suudab salvestada keerukamaid võnkemustreid. Sellist vett on lihtsam nn.programmeerida. Väärtuslikku infot annavad veele kivid ja vääriskivid (akvamariin must vilgukivi, sinine topaas, `sungiit, teemant), looduse hääled, muusika ,sümbolid, isegi mõtted.

Jaapani teadlane Masaru Emoto on  vett uurinud ligi 20 aastat.Ta  hakkas pildistama külmutatud vee kristalle. Olenevalt sellest, millise päritoluga oli vesi, olid ka kristallid erinevad. Allikavee, jõgede, järvede, rabade ja liustike vee kristallid olid harmoonilised  ja kaunid. Seejärel võttis ta proove veest, mis oli kokku puutunud inimtegevusega. Sageli olid sellise vee kristallid peaaegu olematud, ebaselged.

Edasised katsed näitasid, et veesse tuleb suhtuda hästi, vett on vaja armastada, temaga on vaja rääkida,teda ei tohi mingil juhul sõimata. Veesse tuleb suhtuda lugupidamisega. Ta kuuleb ja tunneb kõike, ta on elav.

Analoogse näite võiks tuua vene tv saatest “Tõepärane, aga uskumatu”.Saatejuht Sergei Drushko võttis jõest vett kahte katseklaasi ja viis need oma stuudiosse.Ühele katseklaasis olevale veele avaldas ta iga päev armastust, teist sõimas mahlaka vene sõimuga. Mõne nädala möödudes oli sõimata saanud vesi rohekas ja haises. Armastusavaldusi kuulanud vesi  aga selge, kirgas.

Isegi väljaütlemata sõnad ning sümbolid võivad jätta veele oma võnkejälje. Veeanumale kleebitud paberitükid armastuse- ja tänusõnadega saavad jagu negatiivsetest vermingutest

Tormid on puhastavad ja jõuduandvad. Nad saadavad Maale ja kõikidele tema asukatele oma eripärast energiat. Maruilma kätte  asetatud vesi haarab selle endasse.

Üks väga kaunis viis veega suhelda on programmeerida teda oma südame tänulikkusega. Veeklaas või –kann tuleb asetada umbes minutiks südame juurde olles samal ajal tänulik vee ja kõigi muude asjade eest, millega elu on meid õnnistanud. Säärase vee joomine aitab säilitada tänulikkuse tunnet.

Kui me kuulame muusikat,siis antakse selle võnked edasi meie kehas olevale veele. Lõpptulemusena jõuavad nad kõikidesse rakkudesse. Kui muusika on rahustav või lõõgastav, siis rahunevad ka rakud.

Kõige täisväärtuslikum on ehtne allikavesi, mida on loodus maa-aluse teekonna jooksul puhastanud, struktureerinud, rikastanud mineraalide ja gaasidega, ergastanud keeriste ja magnetväljadega. Maapinnale  jõudes viimistlevad vett päikesevalgus ja looduse helid.

Sama palju poleemikat kui vee kogus on tekitanud ka aluselise vee joomine.

Meie keha näeb tohutut vaeva, et liigset happelisust neutraliseerida ja siinkohal ongi meie ülesanne oma kehal abiks olla..Kui on piisavalt tahtmist ja motivatsiooni juua aluselist vett,siis on võimalik saavutada positiivseid tulemusi.

Vett saab muuta aluseliseks kasutades sidrunit, laimi või ka kurki.

Jaapanis läbi viidud põhjalikest uuringutest on selgunud, et aluseline vesi on parandanud mitmeid kroonilisi haigusi nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrvetised, halb verevarustus,luuhõrenemine,seedehäired jne. Lisaks aitab aluselise vee joomine taastada vee pH taset suus ja parandada seeläbi hammaste tervist.

Seega võib kokkuvõtteks öelda,et loodusliku aluselise vee joomine on kõige lihtsam moodus oma organismile tuge pakkuda, taastada selle loomilik vastupanuvõime ja saavutada organismis tasakaal, mis muudab inimesed elujõulisemaks.

Kuidas vett tarvitada söömise ajal?

Olga Butakova seisukoht on, et söömise ajal ei tohi juua aluselist vett,vaid vesi peaks olema hapu,näiteks jõhvikaga, pohlaga või mõne muu hapu taimega, mis soodustavad toidu happelist seedumist. Kui söömise ajal juua aluselist vett, siis lahjendame oma maomahla. Aluselist vett võib juua enne sööki.,kui maos midagi ei ole.

Parimad on 3 moodust: juua 2 tundi peale sööki, kuni söömiseni  või tarbida väga vedelat toitu.

Kui inimene tunneb, et ta peaks midagi toidu kõrvale rüüpama, siis ta organism on tugevalt veetustunud.

Miks ma kõigest sellest kirjutan?

Me oleme pidevates igapäevaaskeldustes, kuid peab saabuma ometi see tund, et peatuda ja kirjutada enda jaoks üles, kuidas elada Kuigi see on päris keeruline. Teoorias oleme kõik tugevad, aga praktikas?

Probleem on selles, et ma olen see inimene, kes ei suutnud vett juua. Paar klaasi päeva jooksul oli juba suur saavutus. Ja kui tagasi vaadata, siis polnud mitte harvad need päevad, kus ma üle paari lonksu vett ei joonudki, vesi lihtsalt ei maitsenud mulle. Põhjus oli ilmselt selles, et kohtades,kus ma elasin, oli vesi väga halva kvaliteediga, väga rauarikas. Sellist vett tuli lasta seista ja siis keeta. Keedetud vesi on teadagi, millise maitsega.

Üks põhjus oli ka selles, et tihtipeale olid silmad hommikul turses. Pidasin seda haiguslikuks nähuks. Ja alles hiljuti (üllatus-üllatus!) sain teada, et tursete põhjuseks võib olla vähene veetarbimine.

Selleks, et vett  regulaarselt jooma hakata , oli vaja väikest ehmatust. Nimelt oli mul võimalus lasta uurida oma organismi, et teha kindlaks, milliseid aineid on vähe või üldse puudu.Olin valmis selleks, et mulle loetakse ette pool Mendelejevi tabelit. Väga suur üllatus oli see,et puudu  oli ainult VEEST. Pani tõsiselt mõtlema!

Ja vett ma hakkasin jooma! Algul vastumeelselt,eriti hommikune klaasitäis oli kõige ebameeldivam, edasi läks juba lihtsamalt. Kolme kuu möödudes (jõin iga päev 1-1,5 liitrit vett) oli mul taas võimalus anda analüüsid ja saada selgust oma organismi olukorrast. Kõik oli kõige paremas korras!

Nüüd ei teki mul mõtetki, et päev mööduks ilma veeta. Hommikul peale ärkamist klaasitäis vett,maitseks veidike sidrunit, peale hommikukohvi taas klaas vett. Ja seejärel jätan ma järgneva oma keha hooleks –ta teab täpselt, millal  ja kui palju vett tuleb juua. Keha ei  vea mind alt!

Me oleme jõudnud Vee ajastusse ja suudame seetõttu ka aru saada, et vesi on meie kaaslane elus, kelleta me läbi ei saa, kellest peame lugu ja keda me armastame.

Kui me ujume meres, järves  või jões, kui me oleme dushi all saatkem veele armastust.

Avaldame oma armastust ka sellega, et kleebime veeanumatele või –torustikele sildid armastavate sõnadega. Võib kasutada ka ruunikive.

Meil kõigil on võimalus leida oma vahendid ja teed, kuidas anda veele mõista, et ta on meie elu  VÕTI!

Julgelt edasi!

Mitte miski ei käi meil üle jõu. Ainsad piirid seab meie praegune eneseteadvus.

(Theodore Rozak)

.